Maavälist elu aitavad leida kosmilise reostuse jäljed
Kui lähtuda meie endi tegevusest, võib öelda, et raadiomüra on kosmosest mõistusliku elu küttimiseks liiga põgus. Suurema osa 20. sajandist lekitasid meie telemastid kosmosesse märkimisväärse koguse energiat. Viimasel ajal on vanamoelisi eetrisaatjaid hakanud aga välja tõrjuma otse maapinna suunas signaale läkitavad satelliidid, samuti kaabelühendus. Maalt mõistusliku elu märke otsivad uudishimulikud tulnukad peavad peagi oma pilgud mujale suunama, vahendab NewScientist.
Meid võib ära anda näiteks linnade valgusreostus. „Mujalt kosmosest vaatlejale paljastab see tehnoloogia olemasolu,” väidab Prantsusmaal Meudonis tegutseva Pariisi observatooriumi teaduri Jean Schneideri juhitud astronoomide töörühm. Ajakirjas Astrobiology peatselt ilmuvas teadustöös teevad nad ettepaneku otsida samasugust kuma kaugetelt planeetidelt.
See pole kaugeltki lihtne. Isegi kui kogu meie toodetud elekter kulutada valguse tekitamiseks, oleks see ikkagi tuhandeid kordi nõrgem päiksevalgusest, mida peegeldab kosmosesse Maa pind. Isegi taolise võimsa koguse kunstvalguse tuvastamine suhteliselt lähedal asuva tähe ümber tiirlevalt planeedilt, ütleme, 15 valgusaasta kauguselt, nõuaks teleskoopide maatriksit, mille ühine valgust koondav ala peaks katma 1,5 ruutkilomeetrit, arvutab Schneideri uurimisrühm.
Meie tegevus Maal jätab ka muid jälgi, mida peaks olema võimalik distantsilt märgata. Klorofluorosüsiniku-nimelised kemikaalid ehk CFC-d neelavad iseloomulikel lainepikkustel tugevalt infrapuna-kiirgust, mis muudab nende olemasolu atmosfääris tuvastatavaks isegi kontsentratsiooni juures üks osake triljoni kohta. CFC-ühendeid ei esine looduses, seega tähendaks nende tuvastamine teise tähe ümber tiirlevalt planeedilt, et tõenäoliselt leidub seal maavälist tehnoloogiat.
„CFC-ühendite kasutamine arenenud tsivilisatsioonide otsimiseks on väga huvitav idee,” nõustub Harvardi ülikooli teadur Lisa Kaltenegger. Nende leidmiseks oleks aga vaja äärmiselt tundlikku teleskoopi — isegi tundlikumat kui NASA „maapealne planeediotsija” Terrestrial Planet Finder või Euroopa kosmoseagentuuri Darwini lennul kasutatavad interferomeetrid, mis on praegu kavandatavatest kosmoseteleskoopidest kõige pretensioonikamad. Kalteneggeri sõnul oleks see mõeldav „kauges tulevikus infrapuna-teleskoopidest koosneva kosmoselaevastiku abiga”.
Loomulikult pole mingisugust tagatist, et võõrtsivilisatsioonid oma planeetide atmosfääre üldse CFC-ühenditega reostanud on. Kahjustused, mida CFC-d Maa osoonikihile juba teinud on, tõid kaasa nende ainete tootmise ülemaailmse keelu ning need ühendid hakkavad meie atmosfäärist juba aeglaselt kaduma. „Kas siis kõik arukad tsivilisatsioonid teevad samu vigu?” kahtleb Kaltenegger.
Pennsylvania osariikliku ülikooli teaduri Jim Kastingi sõnul on ka muudel tehisühenditel, kaasa arvatud CFC-de vähem kahjulikel aseainetel, iseloomulikud „infrapuna-sõrmejäljed”. „Leidub terve hulk tööstuslikke saaduseid nagu lahustid, puhastusvahendid ja jahutusained, millel on kindlad neeldumisjooned,” kinnitab ta. „Piisavalt suure teleskoobiga peaks neid märkama küll.”
