Maardu graniidikaevandus - kas oht või võimalus?

 (27)
Maardu graniidikaevandus - kas oht või võimalus?
Foto: Ilmar Saabas

Tallinna külje all Jõelähtme vallas ja laiemaltki kütab kirgi OÜ Maardu Graniidikaevanduse plaan võtta kasutusele Neeme graniidimaardla varud. Kuna tegemist on Eesti jaoks erakordse projektiga, on sellega seotud peale suurte võimaluste ka ohtralt hirme.

Levinuima spekulatsiooni kohaselt on kaevandatav graniit teisejärguline ja tegelik eesmärk on suurte maaaluste õõnsuste tekitamine. Üks OÜ Maardu Graniidikaevanduse nõustajaid on akadeemik Anto Raukas, kes on maa-aluse tuumajaama ehituse ka ühe võimaliku versioonina välja käinud.

Spekuleerinud on sellegagi, et tulevastesse graniidi-õõnsustesse tahetakse rajada tuumajäätmete hoidla. Muuga sadam on tulevasest kaevandusest mõne kilomeetri kaugusel, piirkonnaga on hea raudteeühendus ja vaadates kaevanduse mahtu, siis mahuks ilmselt sinna kogu Euroopa tuumajäätmed.

Ametlikult on Maardu graniidikaevanduse peamine eesmärk toota kõrge kvaliteediga graniitkillustikku ja ehitusdetaile.

Kuidas töötavad allmaa kaevandused naaberriikides

Projektist parema ülevaate andmiseks korraldas OÜ Maardu Graniidikaevandus kavandatava kaevandustehnoloogiaga tutvumiseks reisi Soome ja Rootsi. Poliitikute, ametnike ja projekti vedajatega oli võimalus ühineda ka allakirjutanul koos fotograafiga.

Soome vabariigis sai tutvutud Sipoo ja Lohja linnas asuva Tytyri allmaa lubjakivikaevandustega ning Stockholmis üheks sajandi projektiks nimetatud Norra Länken liiklustunneli ehitamisega.

Sipoo kaevandus asub Soome lahe kaldal Kagu-Soomes paigas nimega Kalkkiranta. Enamus kaeveväljast asub 160 meetri sügavusel mere all, ulatudes kaldast mõnesaja meetri kaugusele ja sealset lubjakivi kaevandatakse alakorrusväljastamisega kambertehnoloogiaga. Kõige sügavam uuritud punkt on 225 meetri sügavusel.

Sipoo kaevandusel on oma sadam ja tehas, kus kaevandatud maavarast tehakse vajalikke materjale väetise-, paberi- ja portselanitööstuse tarbeks (kaoliin). Kuna nõudlus kõrgekvaliteediliste lubjakivitoodete järele on vähenenud (toodetakse vähem paberit ja väetiseid), siis toimuvad allmaatööd aastas ainult kolmel kuul.

Vanimad andmed Sipoos asuvast kaevandusest on pärit 1745. aastast ja tänapäevases mõttes alustati kaevandamisega uuesti 1933. aastal. Kaevanduse tänane omanik Nordkalk sai kaevanduse omale 1992. aastal.

Tytyri kaevandus asub Edela-Soomes Lohja linna ja järve all. Kaevandamisega on jõutud 381 meetri sügavusele ja enamus töödest toimub täna 350 meetri sügavusel. Kaevandamine toimub samuti kirjeldatud alakorrusväljastamisega kambermeetodil.

Tytyri kaevanduse puhul on eriline nii selle hoonete funktsionalistliku arhitektuur kui ka see, et kaevandatakse linna all. Kusjuures üks osa kaevandusest ulatub järve alt läbi sealse luksus-elurajooni alla. Linn ja kaevandus on omavahel ilma suuremate probleemideta hakkama saanud alates 1947. aastast.


Kuidas toimub kaevandamine?

Soomes paiknevad graniit ja lubjakivi Eestiga võrreldes tagurpidi - lubajakivi tuleb kaevandada sadade meetrite sügavuselt maa all, samas kui graniidi saab kätte maapinnal avatud karjääridest. Sealne lubjakivi on võrreldes meie maavaradega hulga kristalliinsem ja meenutab rohkem marmorit kui meie paekivi.

Kamber kaevandamise puhul rajatakse maardlani esmalt šaht, võib olla nii vertikaalne- kui kaldšaht. Esimesel juhul on nii masinate allaviimiseks kui ka varude ülestoomiseks ainuke võimalus kaevanduseliftiga (ehk skippiga), teisel juhul võib maa alla sõita (sõltuvalt käigu läbimõõdust) nii suurte masinatega kui täpselt vaja.

Kui šaht koos vajalike kommunikatsioonidega on rajatud, siis valmivad horisontaalsed ettevalmistustrekid. Maavaramassiivi määratud osades hakatakse rajama puur-lõhkamistöödega kambreid suunaga alt üles.

Esmalt läbindatakse ettevalmistustrekid kambri ala, kesk ja ülaosas ning ühendused korruste vahel liikumiseks. Tööde käigus kogutakse ka infot massiivi täpsemate omaduste ja võimalike lõhede kohta, mille põhjal arvutatakse vajalike tööde ulatus.

Seejärel lõhatakse kambri alumise osa seinad ülespoole kaldu, et tekiks lehtrikujuline kaeveõõne. Kambri alumise osa ja veosetreki vahele läbindatakse risti iga teatud vahemaa tagant koristustrekid, mida mööda kaevist ammutatakse ja kalluritele laetakse.

Jõudes piisava kõrguseni alustatakse lõhkamistöödega kõrgemates trekkides, kuid seekord juba puurides kuni mõnekümne meetrini ulatuvaid lõhkeainekanaleid lehvikukujuliselt ümber käigu. Treki otsast lõhatud materjal kukub kambri alumisse ossa, kust see omakorda ära viiakse. Tegevus jätkub kuni konkreetse kambri kavandatud mahtude ammendumiseni. Kaevetööde lõpuosas kujundatakse kambrile varingute vältimiseks võlv. Kambri kõrgus ja laius võib lõpuks ulatuda sadade meetriteni (Tytyri kaevanduses oli kõrgeim kamber 160 meetrit.) Inimesed neisse kambritesse kaevandamisprotsessi käigus ei satu.

Lõhatud materjal laetakse nokklaaduritega kalluritele ja transporditakse maa all asuvasse lõugpurustisse, mis jahvatab suuremad kamakad peenemaks. Sealt omakorda hiivatakse materjal skipiga maapinnale. Kui soovitakse lõigata tükke ehitusdetailide tarbeks, siis sõltuvalt suurusest tuleb need maapinnale toimetada ratastel.

Kuna peenmaterjali saamise eesmärgil seondub kaevandamine suhteliselt suure paugutamisega, siis kaasaegne lõhketehnoloogia on jõudnud omadega sinnamaani, et spetsiaalsetest emulsioonidest kokkusegatud plahvatusohtlik lõhkeaine moodustatakse alles puuraugus. Lõhkeainet saab paigaldada viisil, et plahvatus toimub vajalikus suunas.

Stockholmi tunneliehitusel puurmasina (mis üldjoontes näeb välja nagu suur traktor) külge võis lisada kuni kaheksa autonoomselt töötavat puuriga noolt. Masinavärk on varustatud suure täpsusega töötava asukohamääramis-seadmetega ja töövahetus näeb välja nii, et operaator tööle tulles sisestab pardaarvutisse vahetuse programmi ja ülejäänud aja seisneb tema töö asjal silma peal hoidmises ning vajalikes hooldustöödes.

Kas kaevandus ohustab ümbruskonda?

Maardu graniidimaardlas tegi geoloogilisi uurimustöid 1979 - 1982. aastal Eesti Geoloogiavalitsus. Neeme graniidimassiivi piires puuriti ühtekokku 36 puurauku kogumetraažiga 8412 meetrit.

Kaevanduse rajamise plaanidega tehti algust juba 1990. aastate alguses, kuid siis jäid plaanid rahapuudusel pooleni. Praegune projekt äratati ellu 2006. aastal.

Suur osa tulevasest graniidikaevandusest jääb endise Maardu fosforiidikaevanduse tehnogeense maastiku alale. Kaevandus pindala maa all ulatub 400 hektarini ja kaevandamine toimuks kõrgusvahemikus 160 kuni 225 meetrit.

Erinevalt Soomest, kus vajaliku lubjakivimaardlani jõudmiseks tuleb šahtid rajada läbi graniidi, on Eesti geoloogline struktuur märksa keerulisem. Graniidimassiivini jõudmise üheks suuremaks probleemiks on põhjavesi - kuidas vältida selle valgumist kaevandusse ja see, et pinnasekihid on kohati üpris pehmed?

Nii põhjavee isoleerimiseks kui ka šahtidele vajaliku tugevuse andmiseks on olemas tehnoloogilised lahendused - nimetada võiks maapinna külmutamist ja šahtide betoneerimist. Ilmselgelt on ka see kaevandaja paremates huvides, et seoses kaevandamisega oleks võimalikult vähe kaasnevaid probleeme (näiteks põhjavesi kaevandusse ei jookseks).

Mis puutub kõikvõimalikesse keskkonna ja infrastruktuuri ohtudesse, siis Tytyri kaevandus Lohja linnas näitas seda, et kena, puhas ja vaikne Soome linnake on kena, puhas, vaikne ja heal järjel Soome linnake ka siis kui seal on aastas sadu tuhandeid tonne maa alt välja toov kaevandus.

Täpsemalt saab kavandatava Maardu graniidikaevanduse tehnoloogiliste lahenduste ja mõjude kohta lugeda ettevõtte allikana viidatud kodulehelt.

(Delfi ajakirjanike Soome ja Rootsi kaevanduste reisi eest tasus OÜ Maardu Graniidikaevandus.)