Inimesed üldiselt teavad radioaktiivsuse halvast mõjust tervisele, kuid ekslikult arvavad, et oht tekib ainult kuskil tööstuses (n tuumaelektrijaam) õnnetuse tagajärjel lekkinud radioaktiivse aine tõttu. Tegelikult moodustub tehislikest radioaktiivsetest allikatest (meditsiin, tööstused jms) saadav kiirgus doos ainult 2% kogu kiirgusest, mida inimene eluea jooksul saab. Ülejäänud pärineb kosmosest, maakoorest, toidust jms. Tervelt 65% pärineb radioaktiivsest mürkgaasist radoonist.

Oleme ju elanud siin aastatuhandeid, miks siis äkki nüüd on radoon ohtlikum kui kunagi varem? Nii küsivad paljud. Sellele on kolm vastust.

Esiteks ei ole kunagi ehitatud nii tuule ja soojakindlaid hooneid nagu tehakse seda praegu. Tänu halvemale õhuvahetusele on radoonikaitseta ehitatud hoones radooni tase oluliselt kõrgem.

Teiseks ei ole kunagi varem uuritud kui paljud haigused on põhjustatud radoonist. Seega ei oska meist keegi öelda inimese haigestudes või surres, kas selles oli oma osa ka radoonil või mitte, kuna puudusid vastavad tehnilised vahendid ja võimalused seda uurida. Nüüd on need olemas ja kõigile on internetist kätte saadav tegelik kurb statistika, mis on koostatud ülemaailmsete radoonitaseme ja tervisehädade vaheliste seoste uuringute põhjal.

Ning kolmandaks. Kui siin veel 10-15 aastat tagasi ei valinud inimene üldse, millist toitu ta tarbis, millises keskkonnas elas ja töötas, siis nüüd on meie teadlikkus oluliselt kasvanud. Ei tahmita enam valimatult hamburgereid ja säilitusainetest kubisevaid toiduaineid vaid soovitakse puhtaid ja tervislikke produkte. Aina rohkem on inimene hakanud tähelepanu pöörama töö- ja elukeskkonnale ning tarbimisharjumustele.

Ehitus ja radoon

Teadaolevalt on uusi elurajoone kerkinud nagu seeni sügisel peale vihma. Arendajad arendavad, ehitajad ehitavad, järelvalved kontrollivad, maaklerid müüvad ning omavalitsustest pudeneb aina uusi ja uusi projekte, detailplaneeringuid ja ehituslubasid täpselt nagu tuvitädilt küpsiseid.

Kui paljud nendest instantsidest tegelikult hoolivad lõpptarbijast? Kui paljudesse projektidesse on sisse kirjutatud radoonikaitse vajalikkus? Kui paljud arendajad ja ehitajad teostavad mõõtmisi ja kasutavad radoonitõkke süsteeme? Ning kui paljud omavalitsused nõuavad enne planeeringutele allakirjutamist ja ehituslubade väljastamist radooni uuringuid?

Vastus kõikidele nendele küsimustele on hetkel kurb. Neid ehitajaid, arendajaid ja omavalitsusi on kahetsusväärselt vähe. Praegusel hetkel on radoon ja sellest tulenev oht ainult lõpptarbija mure, kes siis saab selle uuringuid ja tõkete väljaehitamist nõuda oma ehitajalt.
Kes siis peaks selle eest hoolt kandma? Kas lõpptarbija peabki olema ehitusfüüsik, kes oskab kõike vundamendist kuni katuseni?

Siin kohal oleks õige koputada eelpool loetletud instantside südametunnistusele ja küsida: mida te oma lõpptarbijatele pakute? Vaadake neid noori peresid ja väikeseid lapsi, kes elavad teie poolt loodud kodudes. Kas teie poolt loodud kodud on nendele peredele sellised, kus on hea ja turvaline elada, nagu seda peaks kodus olema?

Alljärgnevalt video: Mida koduostjad peaksid teadma radoonist (U.S. Environmental Protection Agency video)