Maakera põhjapoolus triivib Venemaa suunas
Maa tuum asub liiga sügaval, et selle magnetvälja saaks otse tuvastada. Uurijad oskavad aga välja liikumisi tuletada, seirates Maa magnetvälja muutumist Maa pinnal ja kosmoses, vahendab ajakiri National Geographic.
Värskete andmete analüüs näitab, et tuuma pinnal asub kiiresti muutuva magnetismi piirkond, mille on tõenäoliselt tekitanud sügavamalt tuumast kerkiv “magnetismipurse”.
Just too piirkond võibki magnetpoolust selle kauasest asukohast Kanada põhjaosas eemale tõmmata, nentis Prantsusmaal tegutseva geofüüsikainstituudi Institut de Physique du Globe de Paris geofüüsik Arnaud Chulliat.
Magnetiline põhjapoolus ehk see punkt, kuhu kompassinõel tegelikkuses osutab, asub küll geograafilise põhjapooluse lähedal, kuid mitte täpselt samas kohas. Hetkel paikneb magnetpoolus Kanada Ellesmere’i saare lähistel.
Meresõitjad on magnetpoolust oma asukoha määramiseks tuttavatest maamärkidest eemal pruukinud juba sajandeid.
Ehkki globaalsed positisoneerimissüsteemid on taolised traditsioonilised tehnikad suures osas välja vahetanud, peavad paljud inimesed kompasse endiselt kasulikuks orienteerumisvahendiks vee või maa all, kuhu GPS-satelliitide signaal ei küündi.
Pärast magnetpooluse asukoha määramist 1831. aastal liikus see pika aja jooksul väga vähe maad. Siis aga, aastal 1904, hakkas poolus ühtlases tempos — 15 kilomeetrit aastas — nihkuma kirde suunas.
1989. aastal kerkis kiirus taas ning 2007. aastal nentisid teadlased, et nüüd põrutab poolus Siberi suunas juba kiirusega 55 kuni 60 kilomeetrit aastas.
Kiiresti liikuv magnetpoolus tähendab, et magnetvälja-kaarte tuleb tihemini värskendada, et kompassikasutajad saaksid sisse viia kriitilise tähtsusega teisendusi, mis võimaldavad magnetilise põhjapooluse najal määrata tõelise pooluse asukohta.
Geoloogide arvates on Maal magnetväli sellepärast, et tuum koosneb tahkest raudkeskmest, mida ümbritseb kiiresti tiirlev sulakivim. Nii moodustub “dünamo”, mis hoiabki meie magnetvälja töös.
Teadlased on pikka aega oletanud, et kuna vedelas olekus tuum on pidevas liikumises, võivad muutused selle magnetväljas mõjutada magnetilise põhjapooluse asukohta planeedi pinnal.
Ehkki värske uurimus paistab taolist hüpoteesi toetavat, ei ole Chulliat veel valmis kindlalt väitma, et poolus viimaks Venemaale kolib.
“Seda on liiga keeruline prognoosida,” nendib Chulliat, kes esitles oma tööd Ameerika geofüüsikaseltsi hiljutisel koosolekul San Franciscos.
Peale selle ei tea keegi, millal võib ilmneda järjekordne muutus mujal tuumas, mis saadaks magnetilise põhjapooluse uues suunas triivima
