Maakera päästmise ulmeprojektid taas päevakorral
Neli kümnendit hiljem oleme paljugi teinud kliima muutmiseks, kuid mitte paremuse poole. Ning sedamööda, kuidas globaalse soojenemise probleemid üha ilmsemaks muutuvad, osutub tüüplahendus — kasvuhoonegaaside emissioonide kahandamine — problemaatiliseks. “Ma ei kujuta ette, kuidas me saaksime süsinikutasemeid hoida piisavalt madalal, et katastroofi ära hoida,” nendib Manchesteri ülikooli professor Brian Launder. “Viimase viie aasta jooksul on emissioonid kasvanud, mitte kahanenud.”
See tähendab, et “geotehnika” — suisa kujuteldamatute mastaapidega tehnoloogia rakendamine keskkonna modifitseerimiseks ja meie tehtud vigade praavitamiseks — võib saada unistusest tegelikkuseks, vahendab Daily Telegraph.
Gaia-hüpoteesi kohaselt käitub Maa käitub üsna sarnaselt elavale ja ennast reguleerivale organismile. Selle hüpoteesi väljapakkuja professor James Lovelock leiab, et me oleme ületanud planeedi loomuliku võime taastuda inimeste tekitatud muudatustest ning liigume kiiresti olukorra poole, mis võib osutuda meie liigile hukatuslikuks.
“Mida me ka ei teeks, on selle tulemuseks tõenäoliselt suremus sellises mastaabis, mille kõrval kõik eelnevad sõjad, näljahädad ja looduskatastroofid paistavad tillukesed,” ütleb ta. “Seniste trendide jätkumine tapab enamiku meist veel käesoleva sajandi vältel.”
Ka väiksema ohutunnetusega teadlased on piisavalt mures, et geotehnikat tõsiselt võtma hakata. Mullu septembris osales Brian Launder kaastoimetajana Kuningliku seltsi žurnaali erinumbri koostamise juures, mis vaagis mitmesuguseid vastavasisulisi ettepanekuid nagu väävli paiskamine stratosfääri, et peegeldada päikesevalgust tagasi kosmosesse.
Enamik seal ja mujal välja pakutud plaane hõlmab mastaapseid muudatusi Maa kliimasüsteemides kas siis päikesekiirte tagasipeegeldamise, süsiniku atmosfäärist eemaldamise või ookeanide jahutamise kaudu. Lovelock ise on välja pakkunud ühe auahnema neist: koos Teadusmuuseumi professori Chris Rapleyga soovitab ta ookeani pinna alla konstrueerida spetsiaalse torustiku. Iga saja meetri pikkune toru tõmbaks külma vett pinnale ning lained segaksid ookeani pealispinna lähistel neli tonni jahedamat vett sekundis. Jahedamad ookeanid tähendavad jahedamat planeeti ning põhjakihtidest üles toodud toitaineterikas vesi tooks kaasa vetikate vohamise, mis kasutavad kasvamiseks süsinikku ja seega kõrvaldavad seda atmosfäärist.
Teise lähenemise, niinimetatud ookeani rauaväetamise (ingl k Oceanic Iron Fertilisationi) pooldajad usuvad, et vetikate vohamise soodustamine peaks olema meie peamine eesmärk, mitte protsessi kõrvalnäht. Nende teooria kohaselt kannustab raua lisamine ookeanidesse vetikate kasvu, selgitab Victor Smetacek Saksamaal Beremerhavenis tegutsevast Alfred Wegeneri nimelisest polaar- ja mereuuringute instituudist. Surnud vetikad langevad ookeani põhja, lukustades endasse süsinikulasti.
Seda ettepanekut kavatsetakse testida Lõuna-Georgia saare lähistel Atlandi ookeanis. Smetacek loodab, et õitsvad vetikaväljad toimivad vähemalt planktonisöödana, aidates sel moel taastada kalmaaride ja koguni mõnede vaalade kahanevaid populatsioone.
Kolmanda ookeanikeskse idee — tuuleajamiga Flettneri laevadest koosneva laevastiku — on välja pakkunud Edinburgh’ ülikooli tehnikateaduskonna professor Stephen Falter. Saksa inseneri Anton Flettneri väljamõeldud alustel pole purjesid; neid käitavad rootorid. Esimene seda tüüpi laev seilas üle Atlandi 1926. aastal.
Laevad veaksid enda järel propellerilaadseid turbiine, mis genereeriksid elektrit ja pumpaksid õhku peene mereveepihu. Tillukesed piisad liituksid madalate pilvedega ning meresool teeks need valgemaks, see tähendab, paremini päikesekiiri tagasi atmosfääri peegeldavaks. Tulemuseks oleks ookeanide jahtumine. Süsteemi võlu on asjaolus, et kasutatakse looduslikke materjale — merevett — ja taastuvenergia-allikat.
Lisaks päiksevalguse peegeldamisele merepinna lähedal paiknevate riistapuudega on mõned teadlased pakkunud välja Maa varjamise kosmosest. Kõige värskema sellesuunalise idee pakkus välja Arizona ülikooli doktor Roger Angel: paisata kosmosesse triljoneid õhukesi läbipaistvaid, umbes 60 cm läbimõõduga kettaid. Selline 100 000 läätsest koosnev pilv peegeldaks päikesevalgust tagasi kosmosesse, varjates meid 1,8 protsendilise päikesekiirguse eest.
Nii joovastavad kui sellised ideed ka pole — ja kui ahvatlev ka poleks võimalus kliimat “välkravida” —, on need esialgu siiski vaid ideed, ja tundub, et mõneti läbi mõtlemata. Esiteks oleks selliste projektide maksumus tohutu. Teiseks võrdles East Anglia ülikooli doktor Tim Lenton äsja ajakirjas Atmospheric Chemistry and Physics Discussion ilmunud töös 17 eri geotehnilise lahenduse tõhusust ning leidis paljude juures tõsiseid puudujääke. Lovelocki-Rapley ookeanide jahutamise kava ei suudaks kahandada süsinikku ülemaailmselt; samamoodi skeptiliselt suhtub ta vetikaväljadesse.
“Ookeaniväetamise teemal lähevad arvamused teadusringkondades väga suurel määral lahku,” nõustub Launder. “Ookean on väga keerukas süsteem — kusagil mujal, võib-olla tuhandete miilide kaugusel, võivad ilmneda meie tegevuse kahjulikud mõjud.” Briti riikliku okeanograafiakeskuse teadurid on ajakirjas Nature avaldatud artiklis näidanud, et raua lisamine merevette tõesti soodustab vetikate vohamist kuni kolm korda ning lukustab süsinikku merepõhja. Nende andmetel aga hindasid geotehnikud sel moel ringlusest eemaldatud süsiniku hulka 15 kuni 50 korda üle.
Salteri Flettneri laevadki triivivad tormistes vetes. Lenton on välja arvutanud, et sel moel laheneks probleem umbes pooltega eelseisvaks sajandiks ennustatud süsinikuemissioonidest, kuid Stanfordi ülikooli professor Stephen Schneider ütleb, et ookeanihoovused ja tuuled võivad jahutavat mõju ebaühtlaselt jaotada, mille tulemuseks võib olla veelgi ägedam kliimamuutus.
Angeli päikesevarjust arvab Lenton, et see teeks süsinikuemissioonide kompenseerimiseks kõige rohkem ära — kuid meetodi miinus on asjaolus, et selliseid päikesevarje tuleks üles paisata 800 000 kaupa iga viie minuti tagant kümme aastat järjest. “See võib vabalt töötada,” ütleb Launder, “kuid vastav süsteem ei saa piisavalt kiiresti valmis.”
Miks siis planeedi jahutamise või vetikaväljade loomise katsete asemel süsinikku mitte lihtsalt kõrvaldada? Puud on päris tõhus looduslik vahend selle saavutamiseks — kuid Lovelocki andmeil pole meil enam piisavalt palju metsa-alasid järel ning me ei jõuaks enda päästmiseks ka piisavalt palju puid juurde istutada.
Selle asemel on New Yorkis asuva Columbia ülikooli doktor Klaus Lackner tulnud lagedale ideega tehispuust, mis imeb süsinikku otse taevast. Puud oleksid umbes merekonteineri läbimõõduga ning suudaksid püüda päevas tonni süsinikdioksiidi. Süsihappegaasist tuleks muidugi veel ka kuidagi vabaneda. Lackner soovitab seda pumbata kasvuhooneisse, kus köögiviljad selle endasse seoksid.
“Mõnes mõttes on selline skeem kõige soovitavam,” leiab Launder, “sest see mitte ei peegelda lihtsalt päikesevalgust, vaid haarab atmosfäärist süsinikdioksiidi. Kahjuks ei usu ma, et sellised “puud” suudaksid kõrvaldada vajalike kogustega vähimalgi määral võrreldavat hulka süsinikku.”
Sünge järeldus on, et ehkki mõnedes geotehnilistes leiutistes on potentsiaali, pole ükski neist võluvõti. “Geotehnika ei ole lahendus,” ütleb Launder, “kuid see võib anda maailmale võimaluse mõistusele tulla. 50 aasta pärast on süsinikuvabad energialahendused töös, kuid meil on vaja päästerõngast, mida saaks kohe varsti rakendama hakata ja mis annaks meile hingamisruumi.”
Isegi kui mõni kirjeldatud projekt suudetaks käima lükata, nõuaks ülemaailmne plaan ka ülemaailmset koostööd. Arvestades, kui keeruliseks see finantskriisi ajal osutunud on, pole kerge kujutleda maailma juhtivate riikide liidreid jõudmas kokkuleppele radikaalse — ja väga kuluka — keskkonnamuutmise osas.
