1993. aastal oli Tartu Ülikoolil vaid kaks arvutit ja 10 000 teadlast ja õpilast. "Mul oli ainult joonlaud ja laborikaal. See oli ka peaaegu kõik," selgitas ajakirjale Eesti akadeemik ja Maaülikooli professor Ülo Niinemets, kes on üks Eesti kõige enimtsiteeritud teadlasi.

Akadeemik on praeguseks Maaülikooli üles ehitanud uurimislabori, mis on üks Euroopa parimaid ning võimaldab taimedest erituvate volatiilsete osakeste hulga mõõtmist. Suur osa selle ehitamiseks saadud rahast pärineb Euroopa Teadusnõukogu ning Human Frontier Science programmi rahadest.

Eesti riik on alates Euroopa Liiduga liitumisest kulutanud teadusasutuste arendamisele üle miljardi euro. "Praeguseks ollakse tugevad mitmes valdkonnas, sealhulgas ökoloogias, molekulaarbioloogias ja geneetikas. Samuti on rajatud rahvusvahelised uurimisvõrgustikud," kirjutatakse artiklis.

Peale selle kiidetakse Eesti teadlaste kõrget taset - Eestis tehtud teadustöödel on väga kõrge tsiteerituse tase, tehes silmad ette nii Lätile, Leedule kui ka teistele meiega samal ajal EL-iga liitunud riikidele. Seda põhjendatakse kahe otsusega - sunniga teadlasi 65-aastaselt pensionile saata ning uurimisrahade süsteemi moderniseerimisega. Nii peavad mittevajalikes valdkondades töötavad teadlased endale otsima rakendust erasektoris.

Kuid välja tuuakse ka probleemid: Eesti teadus on liialt sõltuv EL-i rahastusest, mis aastati erineb, samuti on tööstusega seonduva teaduse ning arendustegevuse rahastus väike. Kuigi väljaanne rõhutab, et Eesti teadlased ja riik on raha maksimaalselt kasutusele võtmises meistrid, muretsetakse vähenevate teadusinvesteeringute üle ning ärgitatakse probleemile lahendusi leidma.

"Vaid joonlaua ja kaaluga alanud teadus on praeguseks viinud tugevate rahvusvaheliste uurimisvõrgustikeni," ütles Niinemets. Loodetavasti Eesti jätkab sel teel, kuna nii on hea meie teaduselule kui ka vabadusele."

Loe ajakirjas ilmunud lugu täismahus SIIT.