Seejärel kujutage ette, et see labor on greipfruudi suurune ning selle tööd juhib poole visiitkaardi suurune ja sellest mitte kuigi palju paksem arvuti.

Ja siis kujutage ette, et kogu see seadeldis töötab kaheksa taskulambipatarei jõul, saates välja raadiosignaale, viies läbi eksperimente, kogudes mullanäidiseid, kuumutades neid väikeses ahjus ja saates siis neist läbi laserkiire, et vett otsida.

Tegemist on Deep Space 2 projektiga, mis käivitub eeloleval reedel, kui Mars Polar Lander punase planeedi pinnale maandub. See on üks osa Ühendriikide kosmoseuuringute agentuuri NASA millenniumiprojektist, mille eesmärk on viia maapealne tehnoloogia paikadesse, kuhu inimese jalg ei ole seni astunud.

Maailma väikseimad laborid - neid on kaks - lendavad Marsi poole Mars Polar Landeri välisküljel. Kui Lander õrnalt punase planeedi pinnal maandub, ei tee kaks laboratooriumi - Amundsen ja Scott - (Norra maadeuurija Roald Amundseni ja briti Robert Falcon Scotti auks) seda mitte. Nad põrkavad vastu Marsi pinnast kiirusega 400 miili tunnis, et testida nende vastupidavust. Valitud maandumispaigad on umbes 10 kilomeetrit teineteisest eemal ja Landeri maandumispaigast 50 kilomeetri kaugusel.

Deep Space 2 laborid aitavad Mars Polar Landeril Marsi lõunapoolusel vett otsida.

Projektijuhi Sarah Gaviti sõnul loetakse projekt õnnestunuks ka siis, kui nad naasevad teaduslike andmeteta, muidugi juhul, kui laborid kokkupõrke vastu peavad.

Laborid reisivad Marsile korvpalli suuruses "õhukestas", mis on ülalt poolringi kujuline ja alt koonusekujuline ja mis on projekteeritud tugevat lööki vastu võtma. Kokkupõrkel eraldub laborist sond, mis tungib poole meetri sügavusse Marsi pinnasesse, teatas Reuters.

Gaviti sõnul valisid teadlased maandumiskoha väga hoolikalt.