Maailma üksildaseim vaal pakub hoiatavat õppetundi
Moby Dick’i lugu meenub seoses Loomade Planeedi telejaama veebilehel avaldatud looga maailma üksildasemast vaalast. Tehnoloogiakommentaari sobib lugu seetõttu, et vaala nimeks on tehnilise kannotatsiooniga „52 Hertsi“. Kaudselt võib öelda, et too vaal on end ise nii nimetanud. Esimest korda jäi kõne all oleva vaala jutt USA mereväe veealust heli registreeriva sonari lindile kakskümmend aastat tagasi. See erines kõikidest teistest vaalahäältest, kuna meenutas uppunud tromboonimängijat, kes tuututab tajumatust kaugusest oma pasunast 52 hertsi kõrgust nutulaulu, kirjutab Kristjan Port ERR Teaduse vahendusel.
Kuna sellist nukra igatsuse häält ei tee ükski teine veealune, on 52 Hertsist saanud külma sügaviku kohal hõljujate kahejalgsete seas erilise tähelepanu, et mitte öelda armastuse subjekt. Armastus, nagu öeldakse, ei talu reaalsust, vähemalt mitte kuigi kaua, kuna kipub asenduma millegi vähemromantilise ja harjumust meenutavaga. 52 Hertsi loos ongi märkimisväärne, et seda unikaalset ja kuulajate arvates üksildast armastuslaulu laulvat vaala pole keegi kunagi kohanud.
Vaala hääl levib vees erakordselt kaugele jõudes hõlpsalt ühelt pooluselt teisele ja see teeb tema piisavalt täpse asukoha määramise keeruliseks. Sellest hoolimata on vaalauurijad kindlaks teinud, et 52 Hertsi liigub mööda teistsugust marsruuti, kui hääle kaudu hinnatuna teised sama klassi sugulased — tõenäoliselt siis sinivaalad. 52 Hertsi peetakse maailma üksildasimaks vaalaks, kuna tema lauluks nimetatud häälitsemise eesmärk on suunatud partneri leidmisele.
Kahekümne aasta jooksul pole selles laulus palju muutunud, mis vihjab jätkuvale printsessi otsingule surfilaudade alla jäävas jahedalt osavõtmatus maailmas. Võibolla räägib too vaal iseendaga kuni surmani. Kui kõik teised vaalad häälitsevad teistsuguse helimustriga, siis 52 Hertsi võib olla ongi ainuke isend siin maailmas, kes tema enda keelt mõistab ja tähele paneb. Võibolla küsib ta „Kas sa armastad mind?“, saades mõne aja pärast tiirult tagasi jõudnud kajana vastu sama küsimuse.
Seepeale vastab ta „Jah!“, mis loomulikult jõuab peagi tagasi teda ennast motiveerima. Nii võib ta lõputult jätkata sabauime erutavate fraasidega „Kus sa oled?“ või „Tule siia!“ Samal ajal jättes sonarivalves allveelaevu otsivate madruste ees olevatele radaritele metsikult tõmblevaid liikumisradu. Lisaks tõdemuse, et kahekümne aastaga on müstilise vaala laul olnud enam-vähem muutumatu, kui välja jätta vanuse suurenemisest tulenev mõningane tämbri langus.
Kui hästi järele mõelda, siis midagi sarnast kohtab ju ka selles teises surfikeskkonnas. Hoolimata kõiki ühendavast võimest räägitakse sidetehnoloogiatega seoses üha kasvavast üksilduse määrast. Inimesed on omavahelise kokkusaamise asendanud üha enam omavahelisekonnektiivsusega. Selles võrgus kajavad lähedust otsivad signaalid, mida igaüks peab teiste otsijate omaks, kuigi on ise selle algatatud. Just nii, nagu seda teeb maailma kõige üksildasem vaal.
Moby Dicki loos läheb rahutuse allikaks olnud puujalaga kapten harpuuniköis ümber kaela koos laeva raevukalt purustanud valge vaalaga mere põhja. Ishmael jääb ainukese pääsenuna lainetesse hulpima. Vahest on sinulgi mõttekas mõnelt kübermerd seilavalt laevalt lahkuda, et vältida üksiku vaala või selle seljas ratsutava trombooni puhuja saatust.
