Maailma üks salapärasemaid käsikirju, nn Voynichi manuskript on teravast teravamatele inimmõistustele juba pikka aega ületamatut väljakutset pakkunud.

Wilfrid Voynichi järgi nime saanud ürik, mille too raamatukaupmees 1912. aastal omandas, on radiosüsiniku-analüüsi kohaselt kirja pandud millalgi 15. sajandi algupoolel, tõenäoliselt Itaalia renessansiajal kusagil Põhja-Itaalias.

Käsikirja pole mitte kunagi isegi natukene dešifreeritud. Kinnitamata hüpoteese selle sisu kohta on püstitatud nii palju, et üldiselt peetakse käsikirja lugejate hanitamiseks fabritseeritud osavaks võltsinguks

Ei ühelgi elukutselisel ega ka amatöör-krüptograafil, isegi mitte Esimese ja Teise Maailmasõja aegsetel professionaalsetel koodimurdjatel pole õnnestunud müstilist dokumenti ümbritsevat saladuseloori kergitada.

Ühendkuningriigi Bedfordshire' ülikooli lingvistikaprofessor Stephen Bax on aga teatanud, et saavutas viimaks mõistatusliku teksti lahtimõtestamise vallas väikese läbimurde.

Foto: Wikimedia Commons

Keeleteadlase osutusel jõudis ta potentsiaalselt murrangulise tulemuseni, tuvastades dokumendis esinevate taime- ja tähtkujujooniste põhjal mõned nimisõnad — sisuliselt samal meetodil, mis nüüdseks on võimaldanud ajaloolastel mõista osa Muinas-Egiptuse piltkirjast.

Tuvastatud nimisõnade alusel dešifreeris Bax veel mõned tähemärgid.

Dešifreeritud märgikombinatsioonidest tähelepanuväärsemad on Sõnni tähtkuju, seitse tähte, mis moodustavad sellesse kuuluva Plejaadide hajusparve, ning sõna kantairon, millega tähistati nähtavasti juba keskajal maasapiliste perekonda (ld Centaurium) kuuluvaid taimi.

Bax ei väida, et on 600 aasta vanuse mõistatuse lahendanud, kinnitades, et andis oma avastustest teada eelkõige selleks, et kannustada teisi keeleteadlaseid ja salakirjauurijaid jõude ühendama ja (antud dokumendi lahtimuukimise vallas seni tõenäoliselt esimese tõsiseltvõetava pöördelise avastuse toel) Voynichi manuskripti üheskoos dešifreerida üritama.

Seni pole selge, kas käsikirja autoriks on lihtsalt keegi, kes oma lõbuks uue keele välja mõtles (nagu Leonardo da Vinci või J. R. R. Tolkien), või kujutab ürik hoopis ainsat tõendit salapärasel kombel täielikult ajaloo hämarusse hääbunud muistse arenenud tsivilisatsiooni olemasolust.