Maailma lõpp jääb jälle ära

 (25)

Selles osas ei kujuta erandit ka selle aasta 5. mail toimuv palja silmaga nähtavate planeetide (Merkuuri, Veenuse, Marsi, Jupiteri ja Saturni), Kuu ja Päikese näiv lähenemine taevavõlvil (veidi liialdatult võiks seda ka rivistumiseks nimetada), kui nad mahuvad Maalt vaadates 26 kraadise nurga sisse. Planeedid omavahel on kõige tihedamalt koos 17 mail, siis asuvad nad vaid 19 kraadises sektoris. Kahjuks varjutab Päike oma säraga selle omapärase ja küllaltki haruldase vaatemängu meie eest täielikult.

Tänapäevased viimsepäeva-prohvetid toetuvad oma ennustustes füüsikale, rääkides ühte suunda koondunud taevakehade summaarse raskusjõu mõjul Maal toimuvatest maavärinatest, mandrite ja pooluste nihkumistest. Näilisele teaduslikkusele vaatamata pole sellel meie kõigi suureks rõõmuks mingit alust. Kui teha vastavad arvutused (õnnetuse-kuulutajad on nad ilmselt ettenägelikusest tegemata jätnud...), siis selgub, et kõigi planeetide summaarne mõju jääb alla meie lähima naabri Kuu mõjule kümneid tuhandeid kordi. Kuna Kuu orbiit on väga piklik, siis ületab isegi tema mõju muutus ühe tiiru (st veidi vähem kui nelja nädala) jooksul planeetide kogumõju. Selles kõiges pole muidugi midagi ootamatut, kui meenutada, et raskusjõud väheneb võrdeliselt kauguste ruuduga, loodejõud (need, mis tekitavad tõusu ja mõõna ja võiksid tekitada ka ennustatud õnnetusi) aga koguni kauguse kuubiga. Tuleb ka arvestada, et tegelikult ei joondu planeedid ühele joonele (seda ei juhtu kunagi), nagu arvutustes lihtsustavalt eeldatakse ning lisaks asuvad planeedid seekord teiselpool Päikest, mis lisab veelgi kaugust.

Niisiis jäävad planeetide koondumisest tingitud efektid tunduvalt alla Kuu poolt pidevalt tekitatavale mõjule, see aga väljendub nähtavalt vaid meredes ja ookeanides tõusu-mõõna esilekutsumises. Ei mingeid katastroofe, mida võltsprohvetid meile lahkelt lubavad.

Paika ei pea ka väide, et tegemist on äärmiselt haruldase või lausa erakordse nähtusega. Tegelikult oli eelmine selline koondumine 5. veebruaril 1962, järgmine tuleb 9. septembril 2040. Astronoom Jean Meeusi arvutuste järgi on ajavahemikul 1. a kuni 3000. a selliseid sündmusi tervelt 40, kusjuures kõige tihedamalt paiknesid need taevakehad 15. septembril 1186, siis asusid nad Maalt vaadates vaid 11 kraadises sektoris. Ja mandrid ning poolused püsivad ikka endiselt, ka pole teateid sel ajal toimunud tugevatest maavärinatest. Aga maakera eksisteerimise umbes nelja ja poole miljardi aasta jooksul on sarnaseid planeetide koondumisi olnud kümneid tuhandeid.