Maailma kõrgeim kaar keset Ameerikat, arhitektiks Saarinen

 (9)

Sel aastal saab selle valmimisest juba pool sajandit, kuid Missouri osariigis St. Louis linnas Mississippi jõe kaldal kõrguv Gateway Arch on ikka veel tõeliseks arhitektuurilise ime sümboliks. Arhitektiks Saarinen, küll mitte Eliel vaid Eero.

Pole kahtlustki, et Eliel Saarinen (1873-1950) on olnud kuulsamaid Soome arhitekte, kes teatavasti jätnud selge jälje ka Tallinna ja Tartu linnapilti. Tema poeg Eero Saarinen (1910-1961) mõjutas aga maailma arhitektuuri hoopis teisel pool ookeane. Võit St. Louis linnas rajatava Gateway Arch konkursil 1948. aastal sai tema suureks läbimurdeks, žüriiliikmena oli tema hääl aga 1957. aastal otsustav, kui Austraalias Sydney ooperiteatri konkursil jäi peale täna juba maailmapärandiks olev Jørn Utzoni kavand.

Tavainimene teab enam kui 300 000 elanikuga Missouri St. Louis linna ehk vaid olümpiamängude järgi, mis linnas 1904. aastal maha peeti, kuigi peale ameeriklaste seal suurt kedagi ei osalenudki. Täna võib sealset kaart aga näha ka  ühe kandva elemendina telekanalil Syfy juba kolmandasse hooaega pikendatud apokalüptilises põnevussarjas Defiance. Kaare kõrgus on 192 meetrit, selle väljatöötamisel oli aga vaja isegi rohkem juba matemaatikute kui arhitektide panust.

Oli aeg, kui paljudes pealinnades rajati ridamisi triumifikaari, kaasajal on kaared aga kõige kindlamini sillaehituse elemendiks. Rajada spetsiaalselt maailma kõrgeimat kaart, millel ka mingi muu otstarve oleks, kui vaid eemalt hea vaadata, oli arhitektilt igatahes huvitav leid. Midagi sellist pole ehitatud kunagi varem ega üritatud ka korrata kunagi hiljem. Tegemist on kõrgeima monumendiga läänepoolkeral, kõrgeima külastatava ehitisega Missouris ja kõrgeima kaarega maailmas. Kavandati seda aga Thomas Jeffersoni  nimelise memoriaalina, mälestama Ameerika kolooniate läände laienemist, ideena esmakordselt juba 1933. aastal.

Seotud lood:

Gateway Archi kujundasid koostöös soomlasest arhitekt Eero Saarinen ja sakslasest ehitusinsener Hanskarl Bandel (1925-1993) 1947. aastal. Eero Saarinen oli 1947. aastal veel nii tundmatu, et kui tema töö pääses monumendivõistluse finaali, saadeti õnnitlustelegramm korraldajate poolt kogemata hoopis tema isale, kes samuti oma tööga võistlusel osales.

Ehitustöödega hakati pihta veebruaris 1963, valmis sai kaar aga oktoobris 1965, avati ta pidulikult 25. mail 1986, ehk siis juba mitu aastat pärast arhitekti surma. Hind tollases rahas 13 miljonit (praeguses rahas ligi 100 miljonit) dollarit. Roostevabast terasest kestaga raudbetoonmonument kujutab endast lamendatud ahela kaart, mis püsib püsti oma 40 000 tonnise kaalu ja ennekõike ka disaini toel.

Valem, mille põhjal kaar ehitati, väljendus vormis:

Wikimedia commons

Saarinen töötas esialgu matemaatiliste valemite kallal, et struktuur üldse teostatavaks muutuks, seejärel aga kohandas seda veel silmaga vaadates. Algne kaar oleks olnud 155 meetrit kõrge ja 180 meetrit lai, lõpuks valmis aga 192 meetrit kõrge ja 192 meetrit lai kõrgehitis. Põhjuseks oli just vaidlus ühe teise arhitekti kavandatud kõrghoone üle kaare naabruses, mis sundis kaart kõrgemaks tegema.

Kaar pandi kokku eelvalmistatud 3,7 meetri kõrgustest kolmnurksetest terassektsioonidest, neid monteeriti kokku 142 tükki. Ehitustöid juhtinud ettevõtja Stan Wolf ka kurtis, et 62-korruselise pilvelõhkuja ehitamine oli oluliselt kergem, kaares pidid nimelt ju kõik detailid kaardus olema.

Kaare jalad toetuvad maapinnale täisnurksete kolmnurkadena, mille servad on 16 meetrit pikad, kaar ise on õõnes, võimaldades selles liikuda ka omapärase trammi vagunites istudes. Vundament on rajatud kaljusse. Kaar kannatab maavärinaid, võimaldab 23-sentimeetrist kõikumist ülal, ning peab vastu tuuleiile 69 m/s. Nähtavasti ka välgulööke.

Selle sees saab liikuda mõlemas madalamas osas 40 reisijat mahutava trammiga, tõusta 12-reisija liftiga 113 meetri kõrgusele, kaares on ka tagavaratrepp. 2007. aastaks olid nende trammidega kaares sõitu teinud juba 25 miljonit inimest.

Raha selle monumendi ehitamiseks saadi USA kongressilt, president Dwight D. Eisenhoweri allkirjaga. Kriitikud küll üritasid leida seost Saarineni kava ja ühe kunagi Benito Mussolini jaoks kavandatud kaare vahel Itaaliast, aga see oli selgelt üle pingutatud. Siis üritati ka veel uut skandaali tekitada, kuna väidetavalt ei kasutatud ehitusel ühtki mustanahalist oskustöölist. 1964. aastal ronis kaks aktivisti seetõttu protestiks kaare ehituse peale. Lisaks venis kaare avamine veel neli aastat ja avatseremooniagi läks nurja vihmahoo tõttu. Asepresident Hubert Humphrey pühitses kaare sisse hoopis helikopteri pardalt.

Ka ei suudetud kaare ehitusel anda tööd 5000 inimesele, nagu lubatud, sest tegelikult saadi tööd tehtud saja töömehega. Küll leiti tööd ümbruskonna teistel suurtel ehitistel, mis kaare ajel samuti ette võeti. 1976. aastal sai ka kompleks lõplikult valmis, president Thomas Jeffersoni büsti avamisega.

Vaateplatvorm kaare kõrgeimas osas. Wikimedia commons

2007. aastal juhtus ka tõsisem rike, kui trossi katkemine jättis kaheks tunniks lõksu umbes 200 turisti. Neli aastat hiljem sai aga üks remondimees vigastada trammi remontides. 2011. aastal jäi jälle sada turisti lõksu, kui trammi uksed ei sulgunud ja liikumine seiskus. Seekord tuli neil vaateplatvormile ronida treppi pidi.

Juba 1965. aastast on pilootidel keeld kaare alt lennukiga läbi lennata, ometi on vähemalt kümme pilooti ka ajaloo jooksul seda keeldu eiranud. Ka pole suduetud takistada langevarjuhüppeid sealt. 1973. aastal oli aga antud erakordne luba õhupalliga kaare alt läbi lennata, mis põrkas ettearvamatult vastu kaart. Vandalismi juhtumeid on ikka ette tulnud, 2010. aastal avastati ometi juba ka korrosiooni ilminguid kaare välispinnal, mis on küll juba tõsisem probleem. Kaare puhastamine läheks maksma 340 000 dollarit. Turvakontroll on eriti terrorismivastase sõja ajal oluliselt karmistunud.

Võrdluseks, Tallinna Laulukaare kõrgus maapinnast on 32 meetrit.