Megalinnadeks nimetatakse linnasid, kus elab rohkem kui viis miljonit elanikku. Teadlaste hinnangul võib 2015. aastaks olla maailmas kokku juba 60 megalinna kokku 600 miljoni elanikuga, kirjutab ajakiri
.

Megalinnad on rohkemat kui lihtsalt suured linnad. Nende suurus toob sündmustesse ja protsessidesse uued arengusuunad ja uue keerukuse — nii füüsilisel, sotsiaalsel kui ka majanduslikul tasandil. Hoogsa majanduskasvuga megalinnad loovad sageli märkimisväärseid võimalusi, aga pealesunnitud muutused toovad kaasa ka keskkonna allakäigu. Arengumaades kasvavad megalinnad kiiremini kui nende infrastruktuur.

Selline kontrollimatu linnaalade vohamine soodustab tihedat liiklust, kõrget tööstuskonsentratsiooni, ökoloogilist ülekoormust, puudulikku elamuehitust ning mõnedel juhtudel ka äärmusliku vaesuse ja jõukuses kooseksisteerimist, mis võib välja viia sotsiaalsete rahutusteni.

Megalinnades elab koos kirev seltskond inimesi, selline mastaap ja dünaamilisus teeb megalinnadest kasvu ja tehniliste uuenduste inkubaatorid. Need on globaliseerumise keskused ning arengut juhtivad jõud. Neis on peidus lai spekter oskusi ja võimeid, loovust, sotsiaalset mõju ja kultuurilist mitmekesisust.

Megalinnad on aga ka globaalsete riskide keskuseks, olles järjest rohkem haavatavamad süsteemid, kuna peidavad endas vaesust, sotsiaalset ebavõrdsust ja keskkonnahävingut. Erinevad grupid võivad geograafiliselt eraldi tõmbuda, tuues kaasa ebavõrdsust ja konflikte. Rahvastiku tihedus suurendab haavatavust loodusjõudude ja inimese poolt tekitatud riskidele. Seega on megalinnad keskkonna-, sotsiaal-majanduslike ja poliitiliste muutuste tekitatud riskide puhul nii põhjustajad kui ohvrid.

Paljudes megalinnades pidurdab ebaadekvaatne juhtimine linnaruumi planeeringut, ehitust, teenuste kättesaadavust (näiteks veevarustus, kanalisatsioon ja elekter) ning heakorra loomist (kaasa arvatud turvalisus ja loodusõnnetuste vältimine). Praegused linnavalitsused on tihti liiga vanamoodsad kiirelt laieneva linna jaoks ning ei suuda kõigi uute ja laiahaardeliste kohustustega toime tulla.

Megalinnad on ideaalseteks paikadeks ühiskonna-, maa-, keskkonna- ja meditsiiniteadlastele, et uurida sotsiaal-majanduslike ja poliitiliste tegevuste mõju keskkonnamuutustele ja vastupidi ning leida lahendusi suurimatele probleemidele. Sedasi võib megalinnade uurimine anda suure panuse ülemaailmse õigluse ja rahu — ning seeläbi ka heaolu — tagamiseks.

Ajaloolised ja kultuurilised paigad või avaliku ruumi kujundus annab megalinnadele kindla ja unikaalse identiteedi, pärandi ja originaalsuse. Selle kõige tulemusena on võimalik saavutada sotsiaalne ühtsus ning inimesed tunnevad endid koduselt.

Sellest hoolimata on paljude megalinnade elanike elukvaliteet enamjaolt madal ning seda ühtviisi nii rikaste kui vaese puhul. Õhu, vee ja pinnase reostus, vee- ja energiavarude vähesus, liiklusummikud, keskkonnast tulenevad terviseprobleemid, haljasalade piiratus, vaesus, vale toitumine ning sotsiaalse ja avaliku julgeoleku mured tekitavad inimestele palju probleeme ja seavad nende tegemistele kitsendusi.

Kuidas muuta megalinnad rohkem jätkusuutlikemaks ja ohutumateks keskkondadeks, kus resursside kasutus oleks rohkem tasakaalustatud?

Ajakirja Tarkade Klubi detsembrinumbris:
  • Neuroturundus — müügisõnumid jõuavad otse ajju
  • Ussisoo uurija Aleksei Turovski
  • Megalinnad vallutavad Maa
  • Majanduskriisi mõju tervisele
  • Superallveelaeva sünd
  • Kuidas lahendada kliimaprobleeme?

  • Megalinnades vaja minevate ressursside kogused on piisavalt suured, et omada mõju nii kohalikul kui globaalsel tasandil (nn. megalinna “ökoloogiline jalajälg”). Megalinna edukust on kõige otsatarbekam mõõta majandusliku produktiivsuse, sotsiaalse võrdsuse ning keskkonna mitmekesisuse kaudu. Viimane, mis hõlmab nii looduslikke kui tehislikke biotoope, annab megalinnadele tagasi atraktiivsuse ja tasakaalu. Kuid siiski on edu ja suure rahvastikutiheduse tagajärgedeks reostus, energiatarbimine ja jäätmed.

    Megalinnad vohavad tavaliselt keeruliste oludega kohtades, mis on altid looduslikele riskidele nagu üleujutused või maalihked. Kasvav rahvastikutihedus võib samuti suurendada keskkonnast ja inimtegevusest tingitud riske inimestele ja varale. Tugev majandustegevus tagab indiviidi ja ühiskonna õitsengu ning materiaalse heaolu (seda sageli aga suurema personaalse, sotsiaalse ja keskkondliku stressi hinnaga), kuid majandusliku aktiivsuse langedes, millega võivad kaasneda töötus, sotsiaalse ühtsustunde kadumine, sotsiaalse turvalisuse kokku varisemine ja keskkondlik hoolimatus, on tagajärjed suure ja tiheda populatsiooni puhul dramaatilised.

    Jätkusuutlikkus tähendab, et arengut käsitletakse kui investeeringut, mitte kui tarbimist. Vähendamaks ebasoodsaid keskkonnamõjutusi — nii linnaruumis kui ka selle ümbruses — peavad võimuorganid kontrollima megalinnades toodete ja maa kasutuskombeid. See nõuab ressursi ühtsust, liikluse ja jäätmete majandamist, jäätmete ja materjalide ümbertöötlemist ning terviseriskide vähendamist nii palju kui võimalik.

    Nii mõnedki megalinnad on juba jõudnud oma füüsiliste ja haldusvõime piirideni ning varem või hiljem jõuavad sinna teisedki megalinnad. Kui megalinnades kasutatakse ära kogu vaba ruum, tõusevad linna kruntide hinnad pööraselt kõrgeks, viies maakasutuse intensiivistumiseni, sealhulgas kõrgemale pürgivate ehitiste ning maa-aluse ruumi arendamiseni. Nii vana kui uue maailma megalinnade pilvelõhkujad demonstreerivad vägagi selgelt, et me ei tegutse ainult kahes, vaid kolmes mõõtmes. Paljud linnad, mis on läbi teinud dünaamilise kasvu koos linna laienemise ja pilvelõhkujate kiire kerkimisega, tõestavad neljanda dimensiooni — aja — mõju megalinnade funktsioneerimisel.

    Pilvelõhkujad, sõidu- ja raudteed, kommunikatsiooni-, elektri- ja energiakoridorid ning paljud kohad, kus inimesed elavad, käivad poes, veedavad vaba aega ja töötavad, on ehitatud maapinna peale või kohale. Sel moel kontsentreeritud kompaktsed ehitised võivad vähendada elukvaliteeti ning need alad võivad muutuda haavatavamaks looduse ja inimese poolt tekitatavate riskide suhtes. Kui osa infrastruktuurist ja arendustegevusest, mis on seotud näiteks keskkonnale ebasoodsate tegevustega maapinnal, paigutada maa alla, saab sellega oluliselt parandada maapealse eluruumi kvaliteeti.

    Geograafid ja geoloogid on juba kaua aega üritanud komplekssetest megalinnade süsteemidest aru saada ja neid paremini korraldada, seda nii oma teadmistega Maa protsessidest kui ka oskustega leida ja kasutada loodusvarasid. Nad omavad unikaalset pilti sellest, kuidas sotsiaal-majanduslikud ning looduslikud süsteemid toimivad erinevatel skaaladel, globaalsest kuni kohalikeni.

    Nende panus tagab sügavama arusaama komplekssetest sotsiaal-majanduslikest protsessidest, inim- ja majandusressursside targast kasutamisest ning looduslike ja inimese poolt tekitatud või suurendatud riskide vähendamisest.

    On väga oluline ära tunda kultuuriline mitmekesisus nii ühes konkreetses megalinnas kui ka erinevate megalinnade vahel üle kogu maakera — ei saa loota lahendusele “üks suurus sobib kõigile”.

    Rahvusvahelise Planeet Maa Aasta raames võrreldakse erinevaid megalinnasid üle kogu maakera, tuuakse välja ning üritatakse propageerida tasakaalustatud ja ohutuid linnamudeleid, tehes koostööd kohalike valitsusorganitega, organisatsioonidega ning suure osa elanikkonnaga. Nendest mudelitest võivad saada tulevikulinnad.