Ajakirjas British Medical Journal avaldatud uurimuses leiti, et lapsena kehaliselt aktiivne olemine kaitseb rasvumise eest vanemaks saades. Teadlased näitasid, et ka pisut suurem kehaline aktiivsus võib olulisi pikaajalisi tulemusi anda, aga vaid siis, kui valitud harjutused inimese hingeldama võtavad, vahendab Novaator teadusportaali PhysOrg uudist.

Uurimuses leiti, et vaid 15-minutiline intensiivne igapäevane treening 12-aastasena viis 10-12 protsenti madalama keha rasvasisalduseni 14-aastasena. Et treeningust kasu oleks, peab see lapse pisut hingetuks võtma.

Uuringu käigus uuriti 4500 Suurbritannia last kahe erineva ajaperioodi jooksul. Kuna kaheaastase vaheaja järel uuriti samu lapsi, kasutades kõrgtehnoloogilist varustust keha rasvasisalduse ja aktiivsustaseme mõõtmiseks, võib saadud tulemusi pidada senistest sarnastest uurimustest usaldusväärseimateks.

Bristoli ülikooli teadlaste uuringus osalenud lapsed olid alguses 12-aastased, uuringu lõpuks aga 14-aastased. Iga laps kandis vööl spetsiaalset aktiivsusmonitori, mis salvestas iga tehtud liigutuse. Enamik lapsi kandis monitori nädala jooksul, kõik kandsid monitori vähemalt kolm päeva kümne tunni jooksul.

Röntgenkiirtel põhineva skänneri abil uuriti ka laste keha rasvasisaldust. See meetod on keha rasvasisalduse hindamiseks tunduvalt täpsem kui paljudes uurimustes kasutatav kehamassiindeks.

„Kuigi meie uurimus kestis vaid kaks aastat, on oluline see, et saime selge pildi sündmuste järjekorrast. Meie uurimus tõestab, et vähene aktiivsus viib ülekaalulisuseni. Sageli arvatakse, et liigne söömine ja sellest tekkiv ülekaalulisus on süüdi laste vähenenud liikumisaktiivsuses,” selgitab uuringus osalenud Bathi ülikooli teadlane Chris Riddoch.

“On küllalt selge, et me peame tähelepanu pöörama eelkõige sellele, kui aktiivsed lapsed on, selle asemel et automaatselt süüdistada ebatervislikku toitumist, kui tahame teada saada, miks lapsed ülekaaluliseks ja rasvunuks muutuvad.”

Artiklist ei maksa siiski teha järeldust, et kaalu langetada soovivad täiskasvanud peaksid pikaajalise aeroobse koormuse asemel valima kõrge intensiivsusega rabelemise. Inimese organism saab kõrge intensiivsusega treeningu ajal energiat põhiliselt süsivesikutest, sest nende lagundamine on kiirem ja hõlpsam.

Rasvade kui energeetilise ressursi poole pöördutakse alles madala intensiivsusega treeningu korral, mille ajal hapnikuvõlga ja hingeldamist ei teki. Kirjeldatud meetod on mõeldud eelkõige ülekaalulisuse tekke ennetamiseks.