Professor Philip Zimbardo’ huviks on olnud uurida, mis muudab inimesed pahadeks. Teda tuntakse kuulsa vangla eksperimendi läbiviijana. Tema kolleeg Stanley Milgram oli aga see, kes lasi katsealustel võõraid inimesi elektrivooluga piinata. Viimane juhtus siiski tänu ohvrit mänginud näitlejatele katsealuste peades. Zimbardo nimetab kurjusele üleminekunähtust Luciferi efektiks. Ta kirjeldab 7 sammulist sotsiaalset protsessi, mis õlitavad hea inimese teed halvaks muutumisel, selgitab Kristjan Port saates Portaal.

Esimene samm vägivalla suunas juhtub teadvustamatult näiteks koolilaste süütuna näival rivaalitsemisel. Seejärel on oluline võõraste dehumaniseerimine ehk inimeseks olemise tunnuste kõrvaldamine. Viimasele aitab kaasa kaasaegne virtualiseerimine. Samuti on kurjuse kujunemisele kasulik iseenda de-individualiseerimine ehk sisuliselt anonüümsus. Seegi on uues kultuuris kuum teema. Samuti on oluline isikliku vastutuse hajumine grupi liikmete vahel. Mõtle siis ise, mis seda toetab.

Kui need tingimused on täidetud – nagu näha pole meie moderne elu seda sugugi raskemaks teinud – on aeg kuuletuda autoriteedile või grupi liidrile. Seejärel alluda grupi normidele ning lõpuks muutuda passiivseks ümbritseva vägivalla suhtes. Sel moel muutubki taadi ja memme lemmik kõigile märkamatult vastikuks Luciferiks. Zimbardo värskeima tähelepaneku järgi on Saatus jõudnud järele poistele, kellest ei saagi enam midagi.

Suvise vaikelu paiku üllitatud "Kuttide Kadumise“ nime kandvas loos hoiatab teadlane lapsevanemaid, et kui nad midagi ette ei võta, pole poistest enam elu edasiviimisel asja. Juba täna on näiteks USA noormeestel neidudega võrreldes kolmandiku võrra suurem tõenäosus kõrgemast kooliastmest välja langeda. Nad saavad tüüpiliselt kehvemaid hindeid, mille osakaal moodustab kõikidest halbadest hinnetest kaks kolmandikku. Samuti diagnoositakse enamus tähelepanu- ja hüperaktiivsuse häiretest poistel.

Viimase aja populaarsed filmid Knocked Up’ist Jackass’ini reedavad kultuuris selle põlvkonna tögamisele suunatud hiiliva hoiaku. Suur hulk noormehi ei kavatsegi asuda isa või perepea rolli jne. Zimbardo täiendab loetletut teistsuguse faktireaga, mille omavaheline kõrvutamine on seetõttu möödapääsmatu. Nii, nagu on seda ka rutuliste maailma äraseletavate põhjus-tagajärg sillakeste sünd. Näiteks veedab keskmine poiss keskmiselt 13 tundi nädalast arvutimängude mõju all. Tüdrukute puhul on vastav näitaja viis tundi.

Kahekümne ühe aastase sünnipäeva tagasivaates moodustavad arvutimängud umbes 10 000 tunnise sotsiaalse ja maailmavaatelise arengutee. Olgu võrdluseks öeldud, et see ületab kahekordselt ülikooli bakalaureuse kraadi jaoks kulutatavat aega. Lisage siia juurde statistikat pornograafia valdkonnast. Viimase toodetakse Hollywood’i aastase filmitoodanguga võrreldes umbes kakskümnend korda rohkem pikki filme. Nende äravaatamisele kulutab teismeline noormees nädalast paar tundi.

Pannes nüüd Zimbardo kirjeldatud sammud Luciferi arenguteel kokku kuttide turma põhjustavate teguritega, sünnib küllaltki trööstitu perspektiiv. Lisage siia geneetiliselt „mehi“ tegeva Y-kromosoomi ajalooline väetimaks muutumine koos üldise spermatogeneesi regressiga, jääb alles kaks valikut. Kas vaielda Zimbardole vastu või tõmmata poistel arvuti seinast välja.