Liustikud on sulanud arvatust aeglasemalt
Ajakirjas Nature ilmunud kahe Maa gravitatsioonivälja mõõtva satelliidi poolt kogutud andmetele toetuva uurimuse kohaselt on maailma liustike sulavesi aastatel 2003-2010 põhjustanud aastas ligikaudu 1,48 mm suurust maailmamere tõusu ehk seniarvatust tunduvalt vähem.
Koos mõõdavad need äärmiselt täpselt Maa gravitatsioonivälja. Satelliitide vahekaugus saab muutuda vaid juhul, kui gravitatsiooniväljas esineb muutusi. Viimase alusel on võimalik tuletada ka Maa piirkondlikud massi erinevused. Kuna GRACE on suuteline registreerima ühe mikroni (tuhandik millimeetri) suurusi satelliitide vahekauguse muudatusi, võimaldab see senisest tunduvalt suuremat täpsust. Liustike massimuutust on seega võimalik jälgida üle kogu maailma. Esimese vastava satelliitideandmetel põhineva koonduurimuse tulemused on üllatavad.
Aastatel 2003-2010 on liustike sulavesi tõstnud maailmamere taset aastas ainult 1,48 mm võrra. Viimasele lisandub maailmamere soojenemise tõttu aset leidev selle taset 2 mm võrra tõstev soojuspaisumine. Uurimuse autorite sõnul ei ole veel põhjust rõõmustada. „On tõsi, et 1,5 mm aastas ei tundu väga suurena. Kaheksa aasta jooksul on see põhjustanud ainult 12 mm suuruse tõusu. Ent kui aastad muutuvad kümnenditeks ning kümnendid sajanditeks, hakkab probleem märksa tõsisemaks muutuma,” märkis uurimuse juhtivautor John Wahr ERR’ile.
Veelgi enam, vaatluse all olnud aastatel täheldatud liustike sulamiskiiruse alusel ei ole tegelikult võimalik pika- ajalisemaid hinnanguid anda. „See on eriti tähtis Gröönimaa ning Antarktika puhul, mille sulamisvesi moodustab 12 millimeetrist enamiku, talletades samal ajal ka suurima osa maailma liustike veest,” hoiatas Wahr. Mil pooluste piirkondades asuvad jäämassid olid veel 10-15 aastat tagasi suhteliselt stabiilsed, on see hakanud kiiresti muutuma. Gröönimaa ja Antarktika liustike täies mahus sulamine põhjustaks 120 cm suurust maailmamere tõusu.
Mil ideaalis võiks kaheksa aastat väldanud uurimus olla piisav, et lühiajalisemate regulaarsetes kliimatsüklite nagu Arktika Ostsillatsiooni või El Niño-Lõunaostsillatsiooni mõju keskmistada, ei ole ideaalse maailmaga. „Lisaks ei saa kindel olla, et me oleme suutnud arvesse võtta kõiki pikaajalisemaid regulaarseid kliimavariatsioone,” nentis kliimateadlane.
Värske hinnangu erinevus varasemast on aga eriti terav Aasia kõrgmäestikes, sealhulgas Himaalaja mäestikus — Grace’i vaadeldud massikaotus oli neli miljardit tonni, mil ennustatu küündis 50 miljardi tonnini (Gt). IPCC eelmises raportis hoiatati, et mäetippudelt võivad liustikud juba 2050. aastaks kaduda. Kontrasti ühe põhjusena võib näha just andmetekogumise meetodite erinevust. Madalamal asuvatele liustikele on olnud kergem ligipääseda, ent samas on need ka temperatuurimuutustele kõige altimad olnud.
Samal ajal võib üleilmne temperatuuritõus olla kõrgmäestikes asuvate liustike vähese massikaotuse üheks põhjuseks. Soojem kliima mõjutab otseselt sademete hulka, kuna veeauru hulk õhus kasvab. „Mäeliustike massi- bilanss on lumesadudele väga tundlik, mis võib selgitada Aasia liustike küsimust. Sellest võib piisata temperatuuri- tõusu nullimiseks,” selgitas Wahr. Kõrgmäestike massi-kaotuse hinnanguid muudab veelgi keerulisemaks piir- kondade hüdroloogiat kirjeldavate mudelite ebatäiuslikkus. Nii võib Aasias mäestikes massibilanss kummaski suunas erineda 20 Gt võrra.
