Valdav osa universumis leiduvast nähtavast ainest on barüoniline - selle tuntumateks esindajateks on prootonid ja neutronid. Kaugete, rohkem kui kümne miljardi valgusaasta kaugusel asuvate galaktikate vaatlustel on leitud, et see moodustas mõne miljardi aasta vanuses universumis tumeaine massist umbes kuuendiku, kirjutab ERR Teadus.

Tänapäeval on pilt aga hoopis teistsugune - parima hinnangu kohaselt moodustavad galaktikates leiduvad tähed ning gaasi- ja tolmupilved Suure Paugu mudeli poolt ennustatavast barüonite massist vaid veidi üle 40%. Suur osa nendest paistab olevat haihtunud.

See ei tähenda, et astronoomidel üleüldse aimu poleks, kus need redutada võiksid, nii on üritatud hinnata näiteks galaktikatevahelises ruumis leiduva aine hulka. Ent vaatlustel kogutud andmetel baseeruvate arvutuste tulemused ei ole vajalikku massi kokku andnud.

See annab mõista, et galaktikaid ümbritsevate halode temperatuur on äärmiselt kõrge. Alles viimase põlvkonna röntgenkiirte teleskoopidega on hakatud saladusele viimaks jälile jõudma. Nii leiti eelmisel aastal kaugete röntgenkiirte allikate vaatlusel kinnitust, et säärane halo Linnuteed tõepoolest ümbritseb.

Osa Maani jõudvast valgusest oli moonutatud ehk osa sellest pidi kusagil neelduma. Spektri täpsem uurimine näitas, et selleks pidi olema ioniseeritud gaas, mille temperatuur ulatub kuni miljoni kraadini Kelvini järgi, samas vihjasid tulemused, et halos leidub midagi enamat.