Linnutee galaktikast avastati salapärased kiirgusmullid

 (16)
Linnutee galaktikast avastati salapärased kiirgusmullid
Scanpix

Teadlased on avastanud kaks Linnutee keskmest lähtuvat energeetilise kiirguse mulli, mis võivad olla purskunud välja ülimassiivsest mustast august.

Kummagi salapärase struktuuri läbimõõduks on 25 000 valgusaastat ning need kiirgavad gammakiiri — valguse kõige suurema energiaga lainepikkust, vahendab portaal Space.com.

Mullikujulised moodustised võivad olla märgiks mõne miljoni aasta tagusest täheloome-plahvatusest, osutasid uurijad. Hulka gaasi ja tolmu endasse kugistades võis mullid aga tekitada ka meie galaktika keskmes paiknev ülimassiivne must auk.

Teadlased tunnistavad, et seni on äsja avastatud struktuurid jäänud suuresti mõistatuseks.

„Me ei mõista täielikult nende olemust ega päritolu,” ütleb uurimuse juht Doug Finkbeiner Harvardi-Smithsoniani astrofüüsikakeskusest.

Finkbeiner ja tema töörühm kasutasid NASA Fermi gammakiirgus-kosmoseobservatooriumit, mis kaardistab laotust gammaspektris. Teadlased analüüsisid teleskoobiga FGST (Fermi Gamma-ray Space Telescope), võimsaima kosmosesse läkitatud gammakiirgusdetektoriga kogutud andmeid.

Sõelunud välja kogu laotust täitva taust-gammakiirguse udu, täheldasid uurijad tohutuid mullikujulisi struktuure. Teadlased ei tegutsenud huupi. Teiste astronoomide poolt muude seadmetega tehtud varasemad uurimused olid juba leidnud intrigeerivaid viiteid Linnutee südames peituvate röögatusuurte, senitundmatute struktuuride kohta.

Seotud lood:

„Me otsisime päris kindlasti midagi,” selgitab Finkbeiner. „Varem oli märke samast signaalist täheldatud küll, ent mitte piisavalt veenvalt.”

Mullid on rabavad, salapärased ja jumitud. Need kiirgavad umbes sama palju energiat kui 100 000 plahvatavat tähte ehk supernoovat, osutab Finkbeiner.

Kummagi struktuuri läbimõõt on sama suur kui vahemaa Päikese ja galaktika keskpunkti vahel, ent Maani mullid ei küündi, kuna levivad erineval tasandil.

Uurijad ei oska täie kindlusega öelda, mis mullid tekitas, ent kahtlemata paistavad struktuuridel olevat teravad, hästi eristuvad servad, mis annab mõista, et need kujunesid suure energiahulga ulatusliku, kiire ja suhteliselt hiljutise vabanemise käigus.

Finkbeineri sõnul on praegu sõelal kaks mullide teket selgitavat hüpoteesi: miljonite aastate tagune hoogne tähetekkeperiood ning äkiline tegevuspuhang Linnutee keskses, Päikesest neli miljonit korda massiivsemas mustas augus.

Astronoomid on täheldanud teistes galaktikates ülimassiivsetest mustadest aukudest purskavaid võimsaid jugasid, mida toidab musta auku langev aines.

„Nood koletised võivad, kui neid toita, tekitada ülimalt jõuliseid plahvatusi,” selgitab Princetoni ülikooli astrofüüsika õppetooli juhataja David Spergel.

Ehkki tänapäeval pole Linnutee musta augu lähistel sellistest energiajugadest märke, ei tähenda see, et neid ei võinud eksisteerida minevikus, ütlevad uurijad.

„Tegemist võib olla esimeste tõenditega meie galaktika keskmes paikneva musta augu pursketegevusest,” rõõmustas Finkbeiner.

Edasise analüüsimise käigus püüavad teadlased välja selgitada, mis avastatud hiidmulle õigupoolest paisutab ja mida need Linnutee ja universumi olemuse kohta veel paljastada võivad. „Mis ka ei oleks hiiglaslike mullide energia allikaks, on see kindlasti seotud paljude sügavate astrofüüsikaliste küsimustega,” ütleb Spergel.

Uuringut tutvustav artikkel ilmub ajakirjas The Astrophysical Journal.


Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!