Uurides kuue aasta jooksul miljoneid öötaevas säravaid tähti, leidsid teadlased, et suuremal osal Linnutee 100 miljardist tähest on planeedid nagu Maa või Merkuur, Veenus või Marss, teatab The Daily Telegraph.

Teadlaste hinnangul on meie galaktikas umbes 10 miljardit tähte, millel on elamiskõlblikus tsoonis asuvad tahked planeedid, millest paljud võivad teoorias olla võimelised elu toetama.

St. Andrewsi ülikooli sakslasest teadlane Martin Dominik ütles, et kui elu eksisteeriks ainult ühel planeedil igas galaktikas, oleks neid universumis ikkagi 100 miljardit.

„Meil pole endiselt tõendeid elu kohta teisel planeedil ja me võime olla ainukesed, aga nende numbritega silmitsi seistes tundub see ülimalt ebatõenäoline,“ ütles Dominik. „On olemas väike hulk planeete, kus võib meie arvates olla elu, väike hulk kandidaate, kus me usume, et on õiged tingimused.“

Meie galaktikas on avastatud juba üle tuhande planeedi, aga kaks erinevat meetodit, mida nende leidmiseks kasutatakse, sobivad kõige paremini suurte ja peremeestähele lähedaste planeetide avastamiseks. Selliseid meie päikesesüsteemis ei ole.

Kasutades kolmandat tehnikat, mida nimetatakse gravitatsiooniliseks mikrofokuseerimiseks, suutis rahvusvaheline astronoomide meeskond kinnitada planeetide olemasolu nende tähest samal kaugusel kui Maa Päikesest, ilma planeete otseselt nägemata.

„Meie tulemused näitavad, et ümber tähtede tiirlevad planeedid on pigem reegel kui erand,“ ütles Kopenhaageni ülikooli teadlane Uffe Gråe Jørgensen. „Tüüpilises tähesüsteemis on umbes neli planeeti Maa-sarnases tsoonis, mis on kaugus tähest, kus võib leida tahkeid planeete. Keskmiselt on tähte ümbritsevas alas, mis vastab alale Veenuse ja Saturni vahel, 1,6 planeeti.“

Mikrofokusseerimise tehnika puhul vajatakse kaht tähte, mis asetsevad Maalt vaadatuna sirgjoonel, mis tähendab, et tagumiselt tähelt tulevat valgust võimendab esimese gravitatsioon nagu suurendusklaas.

Kui tähed teineteisest mööduvad, suureneb eredus järkjärgult ja väheneb taas, ning iga ootamatu hälve selles üleminekus viitab tähe eest mööduvale planeedile.

See hälve on nähtav ainult siis, kui planeet asub 1,5 miljardi kuni 75 miljardi kilomeetri kaugusel oma päikesest — mis meie päikesesüsteemis vastab alale Veenuse ja Saturni orbiitide vahel. Seega on see meetod ideaalselt sobiv tähest Maa-sarnasel kaugusel asuvate planeetide avastamiseks.

Teadlased viisid aastatel 2002-2007 läbi 500 kõrgresolutsioonilist tähtede vaatlust. Kümnel juhul suutsid nad avastada otseseid märke planeedi olemasolu kohta ja teistel juhtudel kasutati statistilist analüüsi, et hinnata, kui palju planeete tähe ümber orbiidil on.

Selle tehnikaga suudeti avastada planeete massiga vahemikus viiekordne Maa mass kuni kümnekordne Jupiteri mass.

Keskmiselt oli ühel kuuest tähest Jupiteri massiga planeet, pooltel oli Neptuuni massiga planeet ja kahel kolmandikul „super-Maa“.