Lend Merkuurile: NASA sond jõudis Päikesesüsteemi pesamuna orbiidile
Astronoomidele pakub Päikesele lähim planeet Merkuur huvi sellepärast, et on Maa-sarnane, mitte gaasiline nagu Jupiter. Samas on teadlastel Merkuuri aga väga keeruline uurida, kuna planeedi pinnal valitsev kuumus ületab tina sulamistemperatuuri, vahendab The Daily Mail.
Väljaspool Päikesesüsteemi asuvate tähtede orbiitidel on samasuguseid kivikerasid palju, mis tähendab, et Merkuuril võib leiduda meie jaoks olulisi viiteid selle kohta, mis võiks toimuda kaugetes maailmades, kuulutas NASA pressiteates.
“Tänapäeval, mil uute planeetide avastamine kaugete tähtede orbiitidel on sedavõrd tavaline, peame teadma, millised on kosmiliste kulumistegurite mõjud kaljupindadele, et saaksime täpsemalt tõlgendada teleskoopide ja muude distants-uurimisseadmetega kaugetelt kalju- või tolmuplaneetidelt kogutud andmeid,” ütles Arizona kuu-uuringute ja planetoloogia laboratooriumi esindaja Ann Sprague, üks käimasolevasse projekti hõlmatud teadlastest.
Merkuuri pinna, kosmilise keskkonna ja geokeemia uurimiseks konstrueeritud seireseadeldis MESSENGER (ingl MErcury Surface, Space ENvironment, GEochemistry and Ranging) on planeedi suunas liikunud alates 2004. aasta 3. augustist, “tantsides” ümber Maa, Kuu ja Merkuuri enda peamiselt selleks, et vältida sondi sattumist Päikese gravitatsioonivälja liiga tugeva mõju alla.
Täna algab kosmoseaparaadi aasta vältav lend ümber Merkuuri, millele MESSENGER teeb tiiru peale 12 tunniga, kaasajastades samal ajal planeedi fotokaarti, mis viimatisel maisel külalisel, aastatel 1974–75 möödalennu käigus planeedist ülesvõtteid teinud sondil Mariner 10, lõpetamata jäi.
Kahe päikesepatarei ning töötamiseks piisavalt madalaid temperatuure võimaldava päikesevarjuga varustatud kosmosesond võtab vaatluse alla taevakeha geoloogilise ajaloo, magnetvälja, pinna koostise ja muu, mida me selle seni suuresti läbiuurimata planeedi kohta veel ei tea. Missioon lõppeb sondi langemisega planeedi pinnale.
Läbimõõdu juures, mis pole Kuu omast palju suurem — veidi üle 4800 kilomeetri — peaks Merkuur olema läbinisti tahkunud. Magnetvälja olemasolu annab aga mõista, et vähemalt osa planeedi sisemusest on vedel.
Aastakümneid on Merkuuri uurida soovinud teadlased lisaks vaatlustele Maalt ning Marsilt ja meteoriitidelt kogutud nappidele andmetele pidanud piirduma sondi Mariner 10 tehtud piltidega, millel oli näha vaid planeedi üks külg.
Teel Merkuurile on MESSENGERil juba õnnestunud pildistada suurt osa sellest, mis Mariner 10 objektiivide eest omal ajal varjatuks jäi, mistõttu praeguseks on planeedi pinnast pilgule peidetuks jäänud vaid umbes viis protsenti.
Varjatud alad asuvad peamiselt pooluste ümbruses ning oma orbitaalmissiooni käigus üritab MESSENGER ka need üles pildistada.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!