Lemmikmuusika kuulmine vallandab ajus mõnuainete laviini
Uurijad avastasid, et sama ajukemikaal osaleb nii eriti pineva muusikalõigu ärevas ootuses kui selle saabumisest johtuvas mõnutulvas, vahendab PhysOrg.com.
Varasemad uurimused olid juba viidanud võimalusele, et vastavat rolli täidab ajurakkude vallandatav ja nende omavahelises suhtluses osalev kemikaal (neurotransmitter) dopamiin. Uus teadustöö, mille raames skanniti muusikat kuulavate inimeste ajusid, näitab seda protsessi vahetult.
Dopamiin, mis muidu aitab meil nautida toitu või suguelu, osaleb ka mõnedest keelatud uimastitest saadava mõnutunde tekitamisel. Dopamiin on aktiivne aju konkreetsetes närviahelates.
Seos dopamiiniga aitab selgitada muusika hiiglasuurt kultuurideülest menu, kirjutavad Montreali McGilli ülikooli teadlased Robert Zatorre ja Valorie Salimpoor pühapäeval ajakirja Nature Neuroscience veebiversioonis avaldatud artiklis.
Uurimuses kasutati ainult instrumentaalmuusikat, mis näitab, et inimhääled pole dopamiinireaktsiooni tekitamiseks vajalikud, ütles Salimpoor, rõhutades, et selgitamaks välja häälte võimalikke mõjusid naudinguefektile tuleb läbi viia täiendavaid uuringuid.
Uurijad kirjeldasid aju skannimise katseid, mis viidi läbi kaheksa vabatahtlikuga, kes olid valitud seetõttu, et tundsid mõnd lemmikpala kuulates reeglina külmajudinaid. Selline reaktsioon ajendaski teadureid uurima, kuidas tekitab aju muusikaga seotud ootusärevust ja ülevoolavat naudingupuhangut.
Tulemused andsid mõista, et ka neil inimestel, kellele meeldib muusikat kuulata, kuid kes mõnujudinaid ei koge, esineb dopamiinireaktsioon, ütles Zatorre.
Positronemissioon-tomogrammid e PET-skannid näitasid, kuidas aju lemmikmuusikapala kuulamisel pumpab juttkehaks (striatum) nimetatavasse ajupiirkonda rohkem dopamiini kui muude palade kuulmisel. Funktsionaal-megnetvõnketomogrammidel e fMRI-skannidel on näha, kus ja millal dopamiin täpselt vallandus.
Dopamiinitulv esines juttkeha ühes piirkonnas ärevale momendile eelnenud 15 sekundi vältel ja teises piirkonnas siis, kui muusikaline tipphetk viimaks saabus.
Zatorre sõnul on see täiesti loogiline: ootusärevusega seonduv piirkond on ühendatud nende ajupiirkondadega, mis osalevad sündmuste prognoosimisel ja keskkonnale reageerimisel, samas kui tipphetkele endale reageeriv piirkond on seotud aju limbilise süsteemiga, mis juhib emotsioone.
Uurimuses osalenud vabatahtlikud katsealised tegid valikuid väga mitmesugustest muusikastiilidest süvamuusikast ja jazzist punk-, tango- ja koguni torupillimuusikani. Kõige menukamateks osutusid Barberi „Adagio keelpillidele“, Beethoveni Üheksanda sümfoonia teine osa ning Debussy’ „Claire de Lune“.
Kuna katsealused juba teadsid, millist pala nad kuulama hakkavad, polnud uurijail võimalik määrata, kas nende ootusärevus-reaktsioon johtus mälestusest või muusikapala arenemise inimestele omasest loomulikust tajust, nentis Zatorre. Ka seda küsimust alles uuritakse.
Harvardi arstiteaduskonna muusika- ja ajuekspert dr Gottfried Schlaug nimetas uurimust märkimisväärseks selles kasutatud tehnikate kombineerimise tõttu.
Ehkki eksperdid olid varemgi aimanud, et muusika kuidagi dopamiinisüsteemi käivitab, ütles ta, kinnitab uus töö taolist eeldust tõesti vankumatult.
Muusika, muide, pole ainus kultuuriline kogemus, mis aju keemilist premeerimissüsteemi aktiveerib. Teised hiljutised uurimused on viidanud seosele aju mõnukeemia vallandumise ja kunstiteoste vaatlemise vahel.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!