Mis veelgi veidram — nood rööpsed maailmad paistavad meie omale avaldavat mingit kummalist mõju, põhjustades galaktikaparvede triivimist kosmoses tuntud universumi ääre suunas. Uued tõendid saadi pärast kosmilise taustkiirguse (ingl
) ehk Suure Paugu jääk-järelhõõguse temperatuuris esinevate “muhkude ja kõikumiste” uurimist, vahendab veebižurnaal Cosmos.

USA Marylandi osariigis Greenbeltis tegutseva Goddardi kosmoselennukeskuse kosmoloog Saša Kašlinski mõõtis koos kolleegidega NASA Wilkinsoni anisotroopse mikrolainesondi WMAP (ingl Wilkinson Microwave Anisotropy Probe) abil õrnu muutuseid reliktkiirguses. Tillukesed kõrvalekalded universumi üldises paisumises võimaldavad tuletada galaktikaparvede liikumise kiirust ja suunda.

Mullu leidis Kašlinski töörühm galaktikaparvede liikumistes ebatavalise mustri. Ühtlases tempos paisumise asemel, mida on ennustanud nii Einsteini üldrelatiivsusteooria kui ka mitmed tumeda energia teooriad, voolavad galaktikaparved ühes konkreetses suunas ja kiiremini, kui oleks põhjust eeldada. Teadlased nimetavad seda pentsikut nähtust “tumedaks vooluks” (ingl dark flow).

Töörühma uued avastused on selle voolu olemasolu kinnitanud ja laiendanud seda Maast kolme miljardi valgusaasta kaugusele, mis on umbes üks viiendik universumi läbimõõdust. Tulemused on antud avaldamiseks teadusajakirjale The Astrophysical Journal.

Mis teeb avastuse salapäraseks, on asjaolu, et keegi ei tea täpselt, mis asi galaktikakobaraid “tõmbab” ja voolu tekitab. Siinkohal tulevadki mängu rööpsed universumid.

Mõned universumi tekkimist käsitlevad teooriad nõuavad mitme universumi olemasolu, mis on omavahel salapärasel moel “põimunud”, üsna samamoodi nagu kvantosakesed väga väikestes mastaapides. Vastuoluline teooria annab mõista, et ehkki me ei saa neid näha, võivad need paralleeluniversumid avaldada meie enda universumile mõju, mis tingibki “tumeda voolu”.

“Kui vool küündib kosmoloogilise horisondini, nagu meie katsete tulemused oletada lubavad, on selle päritolu tõenäoliselt seotud aegruumi üleüldise paisumiseelse struktuuriga Suure Paugu esimestel millisekunditel ning võib ühel või teisel kujul viidata multiversumi olemasolule,” ütleb Kašlinski. “Me jätkame projekti ja eeldame, et tulevikus aset leidvad mõõtmised annavad selle võimaluse osas märksa kindlama vastuse.”

Üks multiversumi-teooria toetajaid, Chapel Hillis tegutseva Põhja-Carolina ülikooli kosmoloog Laura Mersini-Houghton ütleb, et Kašlinski avastus on “kõige otsesem tõend multiversumi olemasolust”.

“Multiversumi füüsikaline laiendus toob kaasa revolutsiooni meie arusaamises loodusest. See võimaldab meil vaadelda maailma nähtava universumi horisondi taga ja kinnitab Koperniku printsiipi, mille kohaselt pole meie universum ei eriline ega ka mitte kosmose keskpunkt,” kommenteeris Mersini-Houghton.

Mersini-Houghton osutab, et rööpsete universumite teooria ennustas tumeda voolu olemasolu ette ning et selle pakutud kiirus peaaegu kattub Kašlinski mõõdetud voolukiirusega.

Mööndes, et tume vool on tavapäraste füüsikateooriate, näiteks üldrelatiivsuse jaoks “murettekitav”, ütleb Austraalias Melbourne’is tegutseva Swinburne’i ülikooli kosmoloog Warrick Couch, et tema arvates pole tegu otsese tõendiga paralleeluniversumite olemasolu kohta.

“See lisab debatile huvitavat vaatluslikku “rasva”, kuid ma tõrgun tunnistamast, et tegu on täieliku tõestusega multiversumi-teooriale,” ütleb Couch. “Minu meelest on multiversumi-teooriaid ja parameetreid nii palju, et neid kõiki proovile panna on keeruline.”