Leiti sajanditagune kirjeldus pingviinide šokeerivatest seksuaalkommetest

 (46)
Leiti sajanditagune kirjeldus pingviinide šokeerivatest seksuaalkommetest
Foto: REUTERS

Adeeliapingviinide seksuaalkäitumine osutus nii skandaalseks, et Briti Antarktika-uurijad ei saanud sada aastat tagasi sellest avalikult kirjutada.

Ligi sada aastat liigse "detailsuse" tõttu peidus püsinud aruanne adeeliapingviinide "huligaansetest" kommetest, sealhulgas vägivaldsest suguühtele sundimisest, mida täheldati kapten Scotti 1910. aasta pooluse-ekspeditsiooni käigus, on viimaks avalikustatud ja põhjalike kommentaaridega varustatud, vahendab Discovery News.

"Siivutud" ülestähendused taasavastati hiljuti Inglismaalt Tringi loodusloomuuseumist ja avaldati ajakirja Polar Record viimatises numbris.

Scotti kuulsa, aastatel 1910–1913 lõunapoolusel käinud nn Terra Nova ekspeditsiooni meeskonda kuulunud kirurg ja arst George Levick kirjeldas pingviinide pentsikuna paistnud käitumist 1915. aastal ilmunud neljaleheküljelises pamfletis pealkirjaga "Adeeliapingviinide sugukombed" (Sexual Habits of Adélie Penguins).

(Meeldetuletuseks: mereväekapten Robert Falcon Scotti juhitud ekspeditsioon avastas lõunanabale jõudes, et Amundsen oli neist ette jõudnud.)

"Kuna pamfletile oli kirjutatud rasvaselt "kirjastamine keelatud", jäi see mulle otsekohe silma," rääkis trükise avastanud Douglas Russell. "Loodusloomuuseumi linnumunade ja -pesade ekspositsiooni kuraatorina ja polaaruuringute kauaaegse huvilisena teadsin ma, kes oli George Murray Levick, ning et tegemist on, nagu päis mõista andis, põneva, kuid täiesti avaldamata tööga."

Seotud lood:

Avastusretke vältel jälgis ja jäädvustas Levick Adare neemel adeeliapingviinide (Pygoscelis adeliae) koloonia elukäigu üksikasju, tähendades isegi üles koloonia esimese pingviini — oma liigi esindajaist maailma suurima — kohalesaabumise 1911. aasta 13. oktoobril. "Mõned asjad, mida ta nägi, vapustasid teda hingepõhjani," märkis Russell.

Näiteks pani Levick tähele pingviinide autoerootilisi kalduvusi ning noorte, ilma kaaslaseta isas- ja emaspingviinide nähtavasti hälbivat käitumist, k.a nekrofiiliat, sunnitud ühteid, pingviinitibude seksuaalset ja füüsilist väärkohtlemist, mitteproduktiivset suguelu ja homoseksuaalset käitumist.

Pamfletti, mida peeti ühiskonna jaoks toona liiga šokeerivaks, ei avaldatud koos muude Terra Nova ekspeditsiooni aruannetega. Nii jäigi see muuseumi linnukollektsiooni peitu, kuni Russell selle hiljuti leidis.

"Levicki märkmed olid aastakümneid oma ajast ees. Tegu võis olla esimese katsega tutvustada lindude käitumuslike strateegiate mõningaid väljakutsuvamaid tahke akadeemilisele maailmale," sedastas Russell pressiteates.

Nähtu rabas Levickit sellisel määral, et teabe peitmiseks pani ta tunnistatud sündmused kirja kreeka keeles. Tema märkmete seas leidub isegi lause: "Nende pingviinide jaoks ei paista ükski kuritegu olevat liiga tülgastav."

Näiteks kirjutas Levick 1911. aasta 10. novembril kreeka keeles: "Täna pärastlõunal nägin ma kõige ebatavalisemat vaatepilti. Üks pingviin oli ametis oma surnud, valge kurgualusega liigikaaslase laiba pilastamisega.

Asjatoimetus vältas tubli minuti, kusjuures pingviinikuke valitud asend ei erinenud millegi poolest tavalisest kopulatsioonipoosist ning kogu akt toimus täies ulatuses kuni kloaagi lõpliku taandumise ja seemnevedeliku väljutamiseni."

Teises, sama aasta 6. detsembrist pärinevas ingliskeelses sissekandes kirjutab ta: "Täna nägin ma järjekordset rabava pahelisuse ilmingut. Tagakeha kuidagi rängalt vigastanud pingviinikana roomas valuliselt kõhu peal edasi.

Mõtlesin just, kas peaksin ta tapma või mitte, kui teda märkas möödumas kukk, kes kanale lähenes. Pärast põgusat ülevaatust vägistas isaslind emase, kes ei suutnud teda kuidagi tõrjuda."

Oma pamfletis nimetas Levick koloonia piirialadel ringi tatsanud ja iga hulkumaläinud tibu terroriseerinud pingviinide salku "väikesteks huligaanikampadeks".

"Nende sooritatud roimad on sellist laadi, millistele pole selles raamatus kohta, ent on tõepoolest huvitav märkida, et kuigi loodus näeb neile tegevuse leidmist ette, panetuvad need linnud tegevusetuses sarnaselt inimestega."

Loomade homoseksuaalne käitumine pole enam mõnda aega põhjuseks teadusandmeid peita või isegi punastada. (Mäletatavasti võitis Hollandi bioloog Kees Moeliker 2003. aastal Ig Nobeli preemia esimese aruandega isase sinikaelpardi suguühtest surnud sookaaslasega.)

Paljud loomad delfiinidest ja mõrtsukvaaladest bonobode ja hallhanedeni on n-ö kapist väljas. Liikide arvuks, mille esindajad harrastavad samasooliste suguühteid, hinnatakse umbes 1500.

Ja ehkki Levick võis pingviinidevahelisi suhteid vaadelda läbi antropomorfismi-prisma, kinnitavad uurijad, et tänapäeval see enam tavaks ei ole.

Näiteks pole nekrofiilia-ilmingud pingviinidel võrreldavad inimeste laibapilastamiskihuga. Nad on lihtsalt keemiliselt programmeeritud paarituma kõigega, mis teatud ajal "nõustuvat emast" meenutab.

"Olen väga rahul, et 97 aastat pärast seda, kui Levick uurimuse üllitamiseks esitas, on see viimaks ometi avaldatud," märkis Russell. Uurijad märgivad, et tolle konkreetse koloonia kohta polegi seni teisi uurimusi ilmunud.

Algselt trükiti Levicki pamfletti umbes sada eksemplari, kuigi teadaolevalt on toonasest tiraažist tänaseks säilinud ainult kaks eksemplari.

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!