Põhimõtteliselt on idee üllatavalt lihtne. Me näeme asju sellepärast, et meie silmad suudavad tõlgendada informatsiooni nähtava valguse spektris. See valgus liigub, mõistagi, valguse kiirusel, mis tähendab, et me näeme objekte siis, kui valgus on neilt meie silmani jõudnud. Sõna otseses mõttes ei näe me kunagi ühtegi sündmust selle toimumise hetkel — objekti ja selle nägemise vahel on alati lõtk. vahendab portaal Io9.com.

Igaühele, kes kunagi astronoomia vastu huvi on tundnud, on see üsna hästi teada. Kuu asub meist ühe valgussekundi kaugusel, Päike veidi kaugemal kui kaheksa valgusminutit, kõige lähem täht 4,3 valgusaasta taga, jne. Isegi igapäevases kontekstis esineb ajalõtkusid, ehkki need on vaevuhoomatavad. Meetri kaugusel asuvat objekti näeme me ajas 1/300000000 sekundilise hilinemisega.

Kuidas selle teabe põhjal aga aegruumikeepi konstrueerida? Appi tuleb valguse huvitav omadus liikuda eri materjalides eri kiirusega — seni loetletud kiirused kehtivad nimelt vaid vaakuumis. Teadlastel on õnnestunud valgust spetsiaalses ülitihedas aines aeglustada 60 kilomeetrile tunnis. Ja just nimelt valgust hoolikalt aeglustades ja kiirendades ongi teoorias võimalik konstrueerida ajatühikuid (ingl temporal void).

Oletame, et te seisate vaatlejast miili kaugusel. Te hakkate vaatleja poole liikuva valguse kiirust aeglaselt kahandama, nii et viimaks liigub valgus kiirusega 100 km/h ehk umbes miil minutis. Kuna te aeglustate valguse kulgu järkjärguliselt, näeb vaatleja teid sellisena, nagu te olite minuti eest. Nüüd on teil minut aega teha, mida iganes, ilma et vaatleja sellest aimu saaks.

Kui minut on möödas, lülitate te valgust aeglustava aparaadi välja, valgus kiireneb taas ning vaatleja näeb teid kohe sellisena, nagu te sel hetkel olete — või vähemalt olite ühe nanosekundi eest. Minut on ajaliselt kokku pressitud vilksatuseks, mida vaatleja ei saagi aduda. Selline on veidi lihtsustatult idee, mille Imperial College Londoni teadlased hiljuti välja pakkusid. Toome siinkohal ära nende endi mõnevõrra tehnilisema selgituse.

„Antud protsess erineb täielikult ruumilisest „objektikeebist”, mis lubab objekte peita, painutades valgust nende ümbruses,” kirjutavad teoreetilise optika professor Martin McCall ja kolleegid ajakirjas Journal of Optics. „Aegruumikeep STC (ingl space-time cloak) avab ajutise ajakoridori, milles saab märkamatult manipuleerida või transportida energiat, informatsiooni ja ainet.

Kui peidetud lõigu kasutamine on lõpetatud, sulgub STC, aeglustades valguse eespool liikuvat osa ja kiirendades samas järele tulevat valgust, nii et keebist ega sellega varjatud sündmustest ei jää väljaprofiilile mingeid jälgi. Kaugvaatleja jaoks on iga STC vältuse jooksul selles eksisteerinud mitte-emiteeriva objekti lõplik intervall selle ajaloost eemaldatud. Iga STC töötamise ajal valgust emiteeriva objekti ajaloo vastav lõik on ajaliselt kokku surutud nii, et kui selle neeldumine toimub kaugvaatleja jaoks silmapilkselt.”

Ka hüpoteesi autorid ise paistavad oma idee võimalike tagajärgede tõsidust mõistvat, kui pakuvad aegruumikeebi esimeseks rakenduseks panga seifi tabamatu muukimise. Ent on sellise keebi ehitamine üldse võimalik? Uurijad ise paistavad küll nii arvavat, ehkki tehnilisi takistusi pole nende teel just vähe. Igatahes ennustavad nad, et kohe algab tehnoloogiline võidujooks esimese aegruumikeebi konstrueerimisele.

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!