Seni leituist vanim geneetiline materjal kuulub soolalembesele bakterile, kelle esivanemad võisid olla ühed esimestest Maad asustanud eluvormidest, vahendab Discovery News.

Varem on teadlastel õnnestunud leida sarnast geneetilist materjali Michigani vesikonnast ehk samast piirkonnast, kus tehti ka seekordne avastus. Tookordne DNA oli kaasaegsete mikroobide omale aga sedavõrd sarnane, et paljud teadlased pidasid geeniproovi tänapäevase orgaanikaga saastunuks. Seekord taolisi kahtluseid ei ole.

Kanadas Halifaxis tegutseva Dalhousie ülikooli doktori Jong Soo Parki juhitud töörühm leidis kuus segmenti identset DNA-d, millesarnaseid pole teaduses kunagi varem nähtud. Avastust tutvustav teadustöö ilmus ajakirja Geobiology detsembrinumbris.

“Me kogusime DNA-proove kõigilt tuntud halofiilsetelt bakteritelt ning võrdlesime neid meie leiuga,” rõhutab USA-s Pennsylvanias tegutseva West Chesteri ülikooli doktor Russell Vreeland. “Need kuus lõiku olid ainulaadsed.”

Töörühma avastus viib sisse suuri ümberkorraldusi soolalembeste bakterite — elu koidikuni tagasi ulatuvate juurtega organismide — sugupuusse.

Vastava bakterirühma esimene teadaolev esindaja Halobacterium salinarum leiti elusana soolaga töödeldud pühvlinahalt 1930. aastatel. Siis eeldasid uurijad, et tegu on kaasaegse liigiga, kuid tänapäeva teadlaste töörühmal õnnestus näidata, et H. salinarium on tegelikult geneetiliselt lähedases suguluses 121 ja 419 miljoni aasta eest elanud pisikutega.

Vreeland uuris pühvlinaha päritolu ning avastas, et sool pärines tõenäoliselt ühest konkreetsest Saskatchewani kaevandusest.

Kaevanduses leiduvad kivid moodustusid mere kuivamise käigus umbes 300 miljoni aasta eest ning Vreeland kahtlustab, et nood esimesed H. salinariumi isendid veetsid kogu elu tillukestes soolveega täidetud mõrades soolakristallide pinnal oodates õiget hetke, mil jälle välja tulla.

See on julge väide, kuid asitõendid annavad mõista, et nood olendid võivad tõesti olla looduslikud super-unimütsid, kelle jaoks pole probleem veeta terveid geoloogilisi ajastuid soolalademetesse peitununa ja oodata, millal loodusjõud — või antud juhul inimesed — nad taas pinnale toovad.

On aina rohkem tõendeid selle kohta, et nood organismid suudavad mingil moel sedavõrd pikkade ajavahemike vältel elus püsida ning sobivate tingimuste ilmnemisel taastada oma asurkonnad planeedi soolveekogudes, kinnitab Missouri teaduse- ja tehnoloogiaülikooli abiprofessor Melanie Mormile.

Maa all elunevad soolalembesed bakterid on tõenäoliselt üle elanud mitmeid massilisi väljasuremisi, rõhutab Vreeland, ainult selleks, et olude paranedes planeedil taas elu tekitada.

“See on ideaalne näide sellest, kuidas mitte ainult organismid ei püsi elus, vaid kuidas Maa ise oskab enda pinnal elu säilitada,” ütleb ta.