Lastel esineb insulti arvatust sagedamini
Võrreldes täiskasvanutege esineb lastel insulti sada korda vähem, kuid tagajärjed on see-eest pikemaajalisemad. Seetõttu on võimalikult kiire diagnoosimineja profülaktilise ravi rakendamine väga oluline. Tänu kompuuter- ja magnettomograafiale on insuldi diagnoosimine tänapäeval juba varakult võimalik.
Kuid ainult sellest ei piisa. Üks doktoritöö juhendajatest, doktor Anneli Kolk ütleb, et insuldi diagnoosimise edukus sõltub eelkõige mõttelaadist, ka arstidel. “Tuleb osata mõelda, et ka lastel võib insulti esineda. Kuid seda peetakse siiani veel vanemate inimeste haiguseks,” märgib doktor Kolk ning lisab, et selgitustöö tegemine nii lapsevanemate kui arstide seas ei ole lihtne.
Lastel eristatakse vastavalt lapse vanusele haiguse tekkimise ajal kahte insuldi alatüüpi. Perinataalne insult tekib enne sündi, sünni ajal või esimese elukuu jooksul ning on väga palju mõjutatud raseduse, sünnituse ja vastsündinu perioodi iseloomulikest muutustest. Vastsündinute haigestumust insulti uuriti peamiselt tagasivaatavalt ning autor lähtus peamiselt sellest, kas lapsel on ühe kehapoole nõrkus. Sellise sümptomiga laste ajupildid vaadati üle ning kui tuvastati ühe kindla ajuarteri varustusalal ajukahjustus, siis loeti nad insuldihaigeks.
Lapseea insuldiks loetakse üle ühe kuu vanuste laste haigust. Mida vanem laps, seda rohkem võib insult sarnaneda täiskasvanu insuldile ja hakkavad mängu tulema ka teised riskifaktorid kui vastsündinutel. Lapseea insuldi uuring oli edasivaatav ning valik toimus ka teiste sümptomite alusel. Ka neile lastele tehti ajupilt ning kui pildis olid insuldile iseloomulikud sümptomid, siis jätkati uuringuid.
Uuringu põhjal leidis autor, et vastsündinute haigestumus insulti on Eestis 63 juhtu 100 000 elussünni kohta. See tähendab, et iga 1578 elussünni kohta on üks insuldiga vastsündinu. Statistikaameti andmetel sündis 2009. aastal Eestis 15 807 last.
Eesti vastsündinu insuldi esinemissagedus on võrreldes mujal maailmas seni avaldatud andmetega suurem. Selle põhjuseks aga ei pruugi olla suurem haigestumus, vaid mitmed uuringukriteeriumi eripärad. Laugesaare doktoritöö näol on tegemist kolmanda uuringuga maailmas, mis arvestas tõenäolise perinataarse insuldiga lapsi ehk neid, kelle diagnoos on hilinenud. Need on lapsed, kes on ilma diagnoosita pärast sündi haiglast koju läinud, kuid pöörduvad arsti juurde esimese eluaasta jooksul, sest ei kasuta ühte kätt.
“Hilise diagnoosiga lapsi oli uuringus palju. Me saame nad Eestis päris hästi kätte tänu perearstide ja lastekliiniku heale koostööle, mis näiteks Ameerikas on hoopis keerulisem. See tegi meie tulemuse natuke suuremaks kui teistes uuringutes,” selgitab Laugesaar.
Lapseeas insulti haigestumuses on Eestis 2,7 uut juhtu 100 000 lapse kohta aastas. Selline sagedus on sarnane teiste uuringutega. Laste insuldi esinemissageduse üle on ka vaieldud, sest vahel on sümptomid mittespetsiifilised ning kui ajuuuringuid ei tehta, siis jääbki juhtum diagnoosimata. Laugesaar arvas, et uuringu tulemus on adekvaatne, sest enamik diagnoositud insuldiga lapsi leitakse Eestis üles.
Erinevalt täiskasvanute insuldist on vastsündinu ja lapseea insuldil palju erinevaid riskifaktoreid. Laugesaar toonitas, et kuna laste insuldi uurimine on kogu maailmas alles algusjärgus, siis ei saa ühtegi peamist riskifaktorit esile tuua.
Vastsündinu insuldiriski võivad suurendada sünni ajal tekkinud hapnikupuudus, emapoolsed infektsioonid või vere hüübimise häired, mida saab ravida. Samuti võivad vastsündinu insuldi tagajärjeks olla raseduse kestel tekkinud seisundid nagu preeklampsia ehk raseda vererõhu tõus.
Laste insuldi puhul on leitud palju riskitegureid, kaasaarvatud aju arterite haigused ja südamepatoloogia. “Teatud seoseid on leitud, aga midagi väga kindlat ei saa öelda, sest järgmine uuring võib seosed ümber lükata,” lisab Laugesaar.
Samuti vaatas Laugesaar kahe geneetilise mutatsiooni esinemissagedust, mis soodustavad inimestel trombooside teket. Tromboos ehk veresoonte ummistus on isheemilise ajuinsuldi põhjustajaks. Autor leidis, et selliste geneetiliste mutatsioonide sagedus on aju venoosse tromboosiga laste hulgas kolm korda sagedasem kui üldpopulatsioonis. Seeõttu peab ta vajalikuks, et edaspidi sellest lähtuvalt lapsi edasi uuritaks.
