Seos inimese perekonnaseisu, sotsiaalsete võrgustike ning subjektiivse heaolu ja vaimse tervise vahel on rohkelt arutletud teema. Erinevad tõendid näitavad, et abielus olemine ja/või koos partneriga elamine tõstavad inimeste rahulolu eluga - koos elavate heaolu näitajad on kõrgemad võrreldes üksi elavatega. Lisaks on koos partneriga elavate vaimne tervis parem ja depressiooni on vähem just vanemas eas.

Lapsevanemaks olemine aga hea vaimse tervisega eriti seotud ei ole ning depressiooni langemise oht on eriti suur neil naistel, kellel on stress ja halb füüsiline vorm.

Teisisõnu, ilma lasteta pered on keskmiselt õnnelikumad, kuna nende argielu ei vaeva laste olmega seotud stress ja kiirustamine. Samuti on lapsevanematel vähem raha ja oma vaba aega. Tõsi, selle teadmiseks ei pea küll teaduse poole pöörduma.

Kuid vanemas eas olukord muutub ja nagu uuringust selgus, võib lastest siiski rõõmu ka olla. Kõige rohkem rõõmu tekib siis, kui nad kodust välja kolivad.

Asi on selles, et teadustöödes on varem keskendutud noorematele inimestele ja peredele, kus lapsed elavad ikka veel kodus. On loogiline, et siis on lapsevanemad vähem õnnelikud kui lasteta täiskasvanud.

Nii tuligi välja, et laste kodus elamise ajal kogetud stress ja viletsus on justkui investeering tulevikku, sest kui lapsed on kodust välja kolinud, siis stress kaob, aga suhtlus nendega säilib ja sotsiaalne võrgustik ja suhtlemisvõimalus on just vanemate inimeste õnnetunde oluline komponent.

Need üle 50-aastased, kellel on olnud lapsed, olid keskmiselt nii õnnelikumad kui ka vähem masendunud võrreldes lapsetute eakaaslastega.

On siiski väga suur aga: see trend ja järeldus toimib ainult siis, kui lapsed on juba välja kolinud omaette elama. Koos vanematega elavad lapsed mõjutavad vanemate õnne negatiivselt, et mitte öelda masendavad ja tekitavad stressi.

See kõik on ka loogiline. Kui lapsed on suureks kasvatatud ja kolivad omaette elama, siis avanevad vanematele uued võimalused ja algab nn uus elu - tekib vaba aeg, hobid.

Kuid välja kolinud lapsed jäävad ikkagi suurele pildile ning teevad vanemaid õnnelikumaks, suhtlemise kaudu ning veelgi hilisemas eas aitavad lapsed vanemaid. Olgu selleks siis hooldamine, majanduslik abi või ka lihtsalt suhtlemine - kõik need on õnnelikkuse komponendid.