Lapsepõlves kogetud stress kahandab eluiga
Enam kui 17 000 täiskasvanut hõlmanud uuringu raames avastasid teadlased, et kuue või enama enne 18. eluaastat saadud raske lapsepõlvekogemusega inimeste tõenäosus enneaegselt surra on kaks korda suurem kui lastel, kellel selliseid kogemusi pole olnud, vahendab LiveScience.
Ajakirja American Journal of Preventive Medicine novembrinumbris ilmuvad tulemused on märgiliseks järjeks teisele hiljutisele uuringule, mis seostab laste vitsutamise hilisema madalama IQ-ga.
“Loodame, et käesoleva uurimuse tulemusena hakatakse laste väärkohtlemisele ja neil traumaatilise stressi esilekutsumisele selle mitmesugustes vormides kui rahvatervishoiu probleemile rohkem tähelepanu pöörama,” ütleb uurija ning Atlanta haiguste kontrolli ja ennetuse keskuse epidemioloog David Brown. “On oluline mõista, et lapsepõlves kogetud tarumade tagajärjed võivad ulatuda inimese kogu ülejäänud ellu.”
Brown ja kolleegid analüüsisid andmeid, mis olid kogutud aastatel 1995-1997 San Diego Kaiser Permanente kliinikut külastanud ja oma lapsepõlve puudutava küsimustiku täitnud inimestelt. Töörühm seiras omaaegseid osalejaid 2006. aasta jooksul, uurides riikliku surmaderegistri kaudu välja, kes neist olid elust lahkunud.
Küsimustik palus vastajail märkida, kas ja milliseid raskeid lapsepõlvekogemusi nad olid läbi elanud. Võimalike vastusevariantide hulgas olid näiteks pidev sõnaline või kehaline väärkohtlemine, emapeksu ja perevägivalla pealtnägemine, alkoholismi/narkomaania või vaimuhaiguse esinemine peres, mõne pereliikme viibimine kinnipidamisasutuses ja vanemate elamine lahus või abielulahutus.
Kaks kolmandikku osalejaist mainisid vähemalt üht rasket lapsepõlvekogemust. Keskmiselt surid need, kes teatasid kuuest või enamast lapsepõlvetraumast, 60 eluaasta vanuses. Väheriskantse (traumavaba) lapsepõlvega inimesed elasid keskmiselt 79 aasta vanuseks.
Teadlased seostasid osa taolisest suurenenud enneaegse surma riskist varasemate uuringute raames lapsepõlvetraumadega seostatud tingimuste (ja käitumismudelitega), muu hulgas südamehaiguste ja -rabanduste, suitsetamise ja alkoholi kuritarvitamise, depressiooni ning üldiste tervise- ja sotsiaalprobleemidega.
Brown nendib, et ta ei oska öelda, kas lapsepõlves kogetud stress tegelikult põhjustab enneaegseid surmasid, sest üheainsa uurimuse raames on põhjuslikku seost alati raske näidata. Kuna aga varasemad uuringud on lapsepõlvetraumasid ja tervisehädasid seostanud, arvab ta, et uus uuring näitab, kuidas traumade kuhjumine võib enneaegset surma kaasa tuua (võrreldes inimestega, kellel traumaatilised lapsepõlvekogemused puuduvad).
“Raskete lapsepõlvekogemuste teemal avaldatud tööde keskne sõnum on, et meie lapsed on seatud silmitsi kohutava stressoritekoormaga, mis mõjutab negatiivselt nende neuroloogilist arengut, mis viib terviseprobleemide ja -häireteni kogu ülejäänud elus,” selgitab Brown. “Tulemusena võivad need stressorid kaasa tuua ohvri surma nooremas eas.”
