Laevaoherdid on võimelised suue purjelaeva kümne aasta jooksul täielikult saepuruks uuristama. Senini hoidis vee madal soolasus laevaoherdi Läänemerest eemal, kuid nüüd on neid leitud nii Taani kui Saksamaa rannikult, kirjutab Novaator.

Rootsi Göteborgi ülikooli teadlased peavad laevaoherdi (
Teredo navalis
) Läänemerre kolimise põhjuseks kliima soojenemist. Soojenenud veetemperatuur on võimaldanud neil kohaneda eluks madalama soolsusega vetes.

Tartu ülikooli mereinstituudi merebioloogia vanemteadur Jonne Kotta ütleb, et nii Läänemeres kui Põhjameres on merevee keskmine temperatuur tuntavalt tõusnud ning see võib soojemates vetes elama harjunud ussidele anda võimaluse asustada ka madalama soolsusega alasid.

„Probleemiks on just see, et laevaoherdid paljunevad kiiresti ning teevad ka oma hävitustööd väga kiiresti. Ameerikas õgisid nad Alaska kullapalaviku ajal puitlaevu paari aasta jooksul täiesti puruks,” ütleb ta.

Laevaoherdi puurimistöö jälgi on Läänemeres juba leitud Saksamaa rannikuvetes 14. sajandist pärit laevavrakilt, samuti on neid leitud Rootsis Malmö lähistel.

Göteborgi teadlastel on hetkel käsil projekt, mis seab eesmärgiks laevaoherdi poolt ohustatavate veealuste arheoloogiamälestuste hulga hindamise kui ka lahenduste otsimise, kuidas puitlaevu kaitsta. Võimalusena näevad rootslased näiteks vrakkide geotekstiilidega või põhjasetetega katmist. Läänemeres on ligi 100 000 hästi säilinud puitvrakki. Lisaks on kavas koostada prognoos, kuhu võiks laevaoherdi lähitulevikus veel edasiste elupaikade otsingul liikuda.

Laevaoherdi uuristab puitu kuni 30-sentimeetri sügavusi tunneleid, ohvriks langevad nii puitlaevad kui laevakaid.

Jonne Kotta sõnul on Eesti rannikumeri kindlasti liiga magedaveeline, et laevaoherdi saaks meie vetes paljuneda, lisaks ei ole võimalik neil meie talve üle elada. „Ma ei välistaks ka seda, et tegu võib olla hoopis mingi teise liigiga, mida praegu peetakse laevaoherdiks,” ütleb Kotta.

Tema sõnul kolis 1980. aastatel Läänemerre Ameerika päritolu hulkharjasuss, kui asja täpsemalt uurima asuti, siis selgus, et tegu oli hoopis uue, kirjeldamata liigiga, mis tänapäeval kannab nime Virginia keeritsuss.