Läbimurre: antiaine püüti viimaks lõksu
Antiaine käitas Star Treki kosmoselaevade warp-ajameid ning muutis Dan Browni „Inglites ja deemonites“ kujutatud megapommi eriti hävitusjõuliseks — ning nüüd on teadlastel esmakordselt õnnestunud seda tekitada ja lõksu püüda.
Antiaine on tavalise ainega äravahetamiseni sarnane, ainult et kõik asjad selle aatomites on pahupidi, s.t negatiivne laeng on positiivne ning parem ja vasak on kohad vahetanud.
CERNi teadlased kuulutasid, et on püüdnud kinni antiainelise vesiniku aatomeid, avaldades lootust, et nende tehniline saavutus kiirendab osakestefüüsika ühe suurema mõistatuse lahendamist, vahendab AFP.
1931. aastal ekstsentrilise Briti füüsiku Paul Diraci avaldatud teooria kohaselt tekitab aineks muunduv energia aineosakese ja selle peegelduse — nn antiosakese —, millel on vastupidise märgiga elektrilaeng.
Kokku puutudes hävitavad osakesed ja antiosakesed teineteist ning vallandavad väikese energiasähvatuse.
Kui universumis oli tekkides kõik tasakaalus, pidi ainet ja antiainet olema täpselt ühepalju. Vaadeldav universum poleks siis aga kuidagi tekkida saanud, kuna vastastikosakesed oleksid teineteist hoobilt hävitanud.
Tegelikkuses on ainet väga palju rohkem, antiaine aga on eriti haruldane. Taolise röögatu tasakaalutuse mõistmine kujutab endast füüsikuile heidutavat tehnilist väljakutset.
Seni on katseliselt tekitatud vesiniku antiaatomeid, aga ainult vabas olekus, mis tähendab, et kuna nood aatomid tava-ainega kokku puutudes hetkega hävinevad, on nende mõõtmine või nende struktuuri uurimine seni võimatuks osutunud.
Kolmapäeval ajakirjas Nature avaldatud artiklis kirjeldab rühm Genfis tegutseva Euroopa tuumauuringute organisatsiooni CERN teadureid meetodit, millega neid nn antivesiniku-aatomeid kinni püüda.
CERN-i laboratooriumis ALPHA tehtud katsetest koorus välja uus viis peegelosakeste isoleerimiseks tava-ainest võimsate ja keerukate magnetlainete ning vaakuumi abil.
Laboratoorsetes tingimustes on loodud tuhandeid antivesiniku-aatomeid, ent seni kõige edukama katse raames õnnestus 38 neist magnetpüünisesse püüda piisavalt pikaks ajaks — üheks sekundikümnendikuks —, et neid uurida.
„Põhjustel, mida mitte keegi veel ei mõista, on loodus antiaine olemasolu välistanud,” ütleb CERN-i füüsik Jeffrey Hangst. „Seega on vägagi rahuldustpakkuv ja veidi rabav vaadata ALPHA-seadet teadmisega, et see sisaldab stabiilseid, neutraalseid antiaine-aatomeid. See ajendab meid antiaine võimalike saladuste väljaselgitamise nimel veel palju rohkem pingutama.”
