Teadlased uurisid Antarktika rannikualadel ja ümbritsevas süvameres elavaid koloonialisi sammalloomi. Leiti, et kahe üksteisest umbes 2500 km kaugusel asuva mere — Rossi ja Weddelli mere — mandrilavadel elavad sammalloomaliigid on üksteisele hämmastavalt sarnased, vahendab Novaator teadusportaali PhysOrg uudist.

Ajakirjas Global Change Biology avaldatud uurimuses järeldavad teadlased, et need loomad võisid mõlemasse merre sattuda vaid läbi praeguseks kahe kilomeetri paksuse Antarktise jääkilbi viinud meretee. Arvatakse, et see veetee võis avaneda viimasel jäävaheajal 125 000 aastat tagasi, mil meretase oli praegusest umbes viis meetrit kõrgem.

Kuna geoloogiliste tõendite põhjal on järeldatud, et Lääne-Antarktise jääkilp on viimase miljoni aasta jooksul vähemalt korra kokku varisenud, tahavad teadlased mõista kokkuvarisemiste sagedust ning soojade perioodide ja ülessulamisega seotud protsesse. Paraku on paljud neid protsesse mõista aidata võinud fossiilid jääajal edasi liikunud liustike poolt mandrilavalt minema pühitud.

Uued bioloogilised tõendid aitavad mõista ka maailmamere taseme tõusule suurt mõju omava jääkilbi stabiilsust tulevikus. Teadlaste hinnangul tõstaks Lääne-Antarktise jääkilbi sulamine maailmamere taset 3,3 — 5 meetri võrra.

„Lääne-Antarktise jääkilpi võib pidada Antarktika Achilleuse kannaks, seetõttu on teadlastel vaja paremini mõista minevikus toimunud suuri ülessulamisi. Bioloogilised tõendid on üheks uueks Antarktise jääkilbi ajaloo mõistmise meetodiks," selgitab uurimuse autor David Barnes.

"Meie uurimus viitab, et minevikus võis jääkilbi kadumisel avaneda läbi Lääne-Antarktika viinud veetee. Kui leidsime üllatavalt sarnaste sammalloomade rühmi sadade ja tuhandete kilomeetrite kauguselt, saime aru, et oleme avastanud midagi olulist.”