Hollandi kahemastilise kaubalaeva hukk on tänaseni jäänud üheks suuremaks saladuseks Läänemere ajaloos. Teada on vaid, et 1771. aasta 9. oktoobril läks laev Ahvenamaa saarte lähistel põhja ja praegu asub selle vrakk merepõhjas 41 meetri sügavusel, kirjutab Oma Saar

Kunstiväärtuste loetelus olid hollandi kunstnike maalid, saksi portselan, fajansspiibud, kullast ja hõbedast miniatuurskulptuurid.

Uppunud laevast hakati taas kõnelema 1999. aastal, kui Soome meremuuseumi töötajad laevavraki avastasid. Kasutades ära seda, et vrakk asus küllaltki väikeses sügavuses, uurisid nad seda põhjalikult.

Juba siis tegi Vene pool soomlastele ettepaneku uppunud laev koos väärtusliku laadungiga koostöös pinnale tõsta. Kaua aega oli lahtine operatsiooni rahastamine, kuid nüüd on teada antud, et juba eeloleval suvel uuritakse uppunud laeva vrakki süvavee aparaatide abil.

Selleks kasutatakse teaduslikku uurimislaeva Mstislav Keldõš, mille pardal on Mir-tüüpi süvaveeaparaadid. Tasub meenutada, et just seda tüüpi süvaveeaparaatidega sukelduti merepõhja möödunud aastal põhjapoolusel.

Peterburi okeanoloogiainstituudis oldi selle sõnumi kommenteerimisega siiski ettevaatlik. Probleem on selles, et akvalangistid pole võimelised andma objektiivset hinnangut sajandeid merepõhjas lebanud Vrouw Maria vraki seisukorrale. Pealegi on Läänemere kõnealuses piirkonnas kavalad veealused hoovused, mis töid kindlasti raskendab.

Kui teadlastel peaks tõesti õnnestuma kogu see väärtuslik laadung üles tõsta, siis kuulub see Soomele. Kuigi laeva pardal olnud kunstiväärtused osteti toona Vene keisrinna raha eest, näeb rahvusvaheline õigus siiski ette, et merepõhjas olevad aarded kuuluvad nende esmaavastajale, antud juhul siis Soome meremuuseumile.