Läänemere päästaks kinnikasvamisest hapniku pumpamine 120 m sügavusele
“Praegu on kõik keskendunud merre jõudvate toitainete hulga kahandamisele eesmärgiga pärssida Läänemere eutrofeerumist (rikastumist fütoplanktonile ja veetaimestikule sobivate toitainete, peamiselt fosfori- ja lämmastikühenditega), ent aidates loodusel ise vette sattunud fosforiga hakkama saada tekitame eutroofiavastases sõjas tõelise turboefekti,” rääkis Göteborgi ülikooli geoteaduste õppetooli emeriitprofessor Anders Stigenbrandt.
Surnud veekogupõhjade hapnikuga gaseerimise idee pärineb emakeselt looduselt endalt. Läänemere süvavoogude hapnikurikastamise meetodit võib võrrelda protsessiga, mis tekitab märgalasid maismaal. Kumbki meetod rajaneb ökosüsteemi teenindamiseks vajalike tingimuste loomisel sel moel, et tekitatakse uus ökosüsteem, mis toitaineid tõhusalt seob, vahendab PhysOrg.com.
“Läänemere hapnikuvabade põhja-alade gaseerimine hapnikuga võimaldaks igal merepõhja ruutkilomeetril siduda lühikese aja jooksul kolm tonni fosforit, mis on puhtalt geokeemiline efekt. Kui põhjapiirkondi seejärel pikemat aega järjest hapnikuga rikastada, tekib nende kohale ja sisse püsifauna. Selle tulemusena rikastuvad põhjasetted hapnikuga mitme sentimeetri sügavuselt, ning uus ökosüsteem tõenäoliselt suurendab veelgi fosfori setetega sidumise määra,” selgitas prof Stigebrandt.
Stigebrandti juhitud uurimisprojekt Baltic Deepwater Oxygenation (Läänemere süvavee-hapnikugaseerimine) katsetab hüpoteesi, mille kohaselt Läänemere süvamere pikaajalisem varustamine täiendava hapnikuga toob pikemas perspektiivis kaasa fosfori kasvava seondumise põhjasetetega. Oluline küsimus, millele vastus veel puudub, on, kas hapnikuga gaseeritud süvaveepiirkonnad suudavad fosforit siduda ka edaspidi. Vastuseid otsitakse pilootuuringute toel läänerannikul Byfjordenis ning idarannikul Kanholmsfjärdenis, aga ka laboratoorsete eksperimentidega. Uurijaid huvitab, kuidas hapnikuga rikastatud veekogu-põhjad koloniseeritakse ning mis täpselt mõjutab fosfori sidumist.
Nüüd kavatseb Stigebrandt Läänemere avamerel katsetada mastaapset tuulejõul töötavat pumpa koostöös ettevõttega Inocean AB, mis konstrueerib pumba nafta merepuurimimistööstuses rakendatava olemasoleva tehnoloogia baasil. Pump ehitatakse 60 meetri kõrguse ja 100 meetri sügavuse torukujulise poi sisse, mis pannakse ankrusse avamerele mõne süvaveebasseini kohale Rootsi läänerannikule. Kuna pumbale antakse kasutada vaid väike ristlõike-ala veepinnast, muutub see lainete liikumise suhtes immuunseks.
“Too pump peaks olema suuteline pumpama 30 kuupmeetrit vett sekundis, s.t 15 korda rohkem kui Byfjordi eksperimendis kasutatud pump. Kui see õnnestub, ei tohiks viis korda suurema, umbes 120 meetri sügavuse pumba käitamine erilisi probleeme tekitada. See on suurus, mida ennustame pumpadele, mida oleks vaja Läänemere süvavee hapnikuga gaseerimise mastaapse süsteemi loomiseks tulevikus,” ütles Stigebrandt.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!