Läänemere olukorda saab nüüdsest paremini mõõta
Samas võib suurem hulk planktonit ehk veekogudes hõljuvate väikeste organismide kogumit omada ka positiivset mõju vee pH ehk vesinikeksponendi taseme vähenemisele, vahendab Novaator ScienceDaily uudist.
Rootsis asuva Göteborgi ülikooli teadlased tõestasid, et on võimalik välja arvutada keskkonda mõjutavate erinevate tegurite koosmõju.
Göteborgi ülikooli loodusteadlase Erik Gustaffsoni sõnul mõjutab Läänemerd üheaegselt palju erinevaid protsesse paljudel erinevatel ajaskaaladel.
Selliste protsesside suhtelise olulisuse tuvastamise ainsateks vahenditeks on matemaatilised mudelid.
Gustaffson aitas luua matemaatilist mudelit Läänemere meresüsteemide jaoks. Sellist tüüpi modelleerimist võimaldavad vahendid aitavad kaasa Läänemere piirkonna keskkonnamõjude mõõtmisele.
Vaatlustulemused näitavad, et alates 1960. aastast on Läänemere süvaveed keskmiselt umbes 50 000 ruutkilomeetri ulatuses seisukorras, kus merevee hapnikusisaldus on nii madal, et kõrgemad eluvormid kas lahkuvad sellest piirkonnast, või lämbuvad.
Hapnikuvaesed piirkonnad varieeruvad aastast aastasse oluliselt, kuid enam kui 100 aasta mõõtmistulemused näitavad, et esimese poolsajandi jooksul olid süvavete tingimused märkimisväärselt paremad.
Hapnikutaset mõjutavad nii looduslikud protsessid kui ka inimtegevusest tulenevad mõjud.
Suure soolsuse kihistumise ning kitsastest Taani väinadest tuleneva piiratud veevahetuse tõttu on suurem osa Läänemere süvavetest perioodiliselt isoleeritud.
Samal ajal põhjustab orgaanilise aine mädanemine hapniku tarbimist.
Ka inimtegevusest tuleneva orgaanilise aine hulk on 20. sajandi teisel poolel Läänemeres märkimisväärselt kasvanud.
Gustaffsoni sõnul on tema teesi puhul suurimaks küsimuseks Läänemere elukeskkonna hävinemise mõju kliimamuutustele ning kui palju on seda mõjutanud merevees suurenenud toitainete hulk.
Arvutusmudeli tulemused näitavad, et kliima loomulikud kõikumised on Läänemere süvavete hapnikusisalduse muutumist aastakümnete lõikes märkimisväärselt mõjutanud.
Samas ei ole olemas andmeid, mis pikemas perspektiivis seda mõju kinnitaksid.
Läänemere süvavete hapnikusisalduse vähenemise täheldamine 20. sajandil põhineb suures osas inimtegevuse tagajärjel merre sattunud toiteainetele.
Gustaffsoni loodud mudel arvestab lisaks planktoni liikumist mõjutavatele eluliselt oluliste füüsikalistele, keemilistele ja bioloogilistele ning muudele protsessidele ka süsiniku ladestumist merevee setetes.
See tähendab seda, et praegu ei ole võimalik arvutada mere happesust pikaajalises perspektiivis.
Gustaffsoni mudel võimaldab siiski tulevikus võrrelda toiteainete merre sattumise vähenemisest tulenevat positiivset mõju eutrofeerumise summutamisele.
Tegemist on väga olulise teemaga, sest süsinikdioksiidi tase atmosfääris eeldatavasti sel sajandil suureneb ning teravalt vähenenud pH tase võib põhjustada ökosüsteemile üliolulisi kahjustusi.
