Prantsuse arstid suutsid 35-aastase patsiendi, kes oli pärast avariis saadud raskeid ajuvigastusi aastaid vegetatiivses staadiumis veetnud, tagasi minimaalse teadvuse faasi tuua. Selles staadiumis saab inimene erinevalt vegetatiivsest faasist pisut aru, mis ta ümber toimub ja on võimeline ka väga õige pisut suhtlema.

Kuu aega kestnud ravi tulemusena reageeris mees lihtsatele korraldustele, näiteks saatis ta eset silmadega, pööras käsu peale pead ning näis ka ehmatavat, kui arst oma näoga tahtlikult äkki ta vaatevälja ilmus. Lisaks sellele tõendasid arengut ka nii EEG- kui PET-skaneeringute tulemused, mis näitasid, et teadvusega tegelevad aju osad on aktiviseerunud. Ravi ise seisnes selles, et implantaadi abiga stimuleerisid arstid elektriga ta uitnärvi. Seda kajastati suure eduna ja põhjendatult - üldiselt pärast nii pikka vegetatiivses staadiumis viibimist inimesed sellest ei välju.

Nagu mitmed uudistesaidid aga nüüd kirjutavad, "varjasid" arstid aga seda, et vaid mõni kuu pärast ravi suri mees ära. Kui teadvuse taastamist kiideti kui edulugu, siis patsiendi surma avalikustamisest hoidumine on pälvinud kriitikat, kuna see jättis kogu juhtumist üleliia optimistliku mulje.

Teadlastetiim õigustas mehe surmast mitteteatamist sellega, et patsiendi perekond soovis seda enda eraasjana hoida. Teiseks - ja see on raviloo seisukohast olulisemgi - polnud konkreetsel ravivõttel patsiendi surmaga tegelikult seost. Mees suri kopsuprobleemi tõttu.

Kui eelmisel kuul ravijuhtumit kokkuvõttev teadusuuring ilmus, teatas Lyoni instituudis asuva uurimisrühma juht Angela Sirigu kommentaaris The Guardianile, et mees on "endiselt halvatud, ta ei suuda rääkida, aga ta on võimeline reageerima. Nüüd on ta rohkem teadvusel." The Guardian järeldas sellest, et patsient oli jätkuvalt elus ja teda monitooriti. Kuid tegelikkuses oli mees juba surnud, teda raviti aastal 2016.

Professotr Jacques Luauté Lyoni ülikoolist, kes oli patsienti aastaid jälginud, ütles nüüd ajalehele Le Monde, et patsiendi surma avalikustamist arutati ta perega. "Me arvasime koos - ekslikult - et see võib viia selleni, et inimesed hakkavad ta surma uitnärvi stimuleerimise ja meie raviga seostama," sõnas ta. "Otsustasime, et uuringuga mitteseotud surm oli perekonna eraasi. See oli aga meie valearvestus, sest oli ilmselge, et inimesed hakkavad küsima, mis patsiendist sai."