Kuu tagakülje saladus lahendatud!

 (85)
Kuu tagakülje saladus lahendatud!
---

Maalt pole Kuu tagumine külg palja silmaga iial näha, ent nüüd on teadlased välja töötanud lihtsa mooduse selle kirjeldamiseks, mis võib heita valgust ka Kuu salapärasele minevikule ja päritolule.

Teadlaste väljamõeldud lihtne matemaatiline valem selgitab Santa Cruzis tegutseva Califirnia ülikooli kuuteadlase Ian Garrick-Bethelli sõnul vähemalt veerandi Kuu geograafiat ja geoloogiat, kaasa arvatud Kuu kaugema külje mägismaa-alasid, vahendab Space.com.

Kuu Maa-poolne ja teine külg on äärmiselt erinevad — näiteks asuvad tagumise külje kõrgemad piirkonnad keskmiselt 1,9 km kõrgemal — ning nende erinevuste põhjuste mõistmine võib heita valgust Kuu salapärasele kujunemisloole.

Maa poole on alati pööratud ainult üks Kuu külg, mis tähendab, et me ei näe Maa pinnalt selle teist külge (mida tihti nimetatakse ekslikult “pimedaks pooleks”). Inimkond nägi mehitamata sondide läkitatud esimesi pilte Kuu tagaküljest 1959. aastal. Esimeste inimsilmade vaatevälja jõudis see Apollo 8 lennu käigus 1968. aastal.

Uurijad avastasid valemi Kuu eri topograafilisi piirkondi ja gravitatsioonierinevusi analüüsides, selgitas Garrick-Bethell.

See osa Kuu tagakülje pinnast, mille ehitust uus valem selgitab, on tõenäoliselt kõige vanem vaadeldud pinnavorm Kuu, kuna paikneb iidse Lõunapooluse-Aitkeni basseini all. Sektori matemaatiline mudel on sarnane Jupiteri loodeliste mõjudega oma kuule Europale.

“Europa on Maa Kuust mitmes mõttes erinev, ent varajases faasis oli ka Kuu koore all vedel ookean, mis ühendab toonast Kuud praeguse Europaga,” räägib Garrick-Bethell. “Kuu ookean koosnes aga vedelast kivimist, mitte veest.”

Samamoodi nagu Kuu tõmbab enda poole Maa ookeane, tekitades tõuse ja mõõnu, tirib Maa ka Kuud. Uurimus annab mõista, et umbes 4,4 miljardi aasta eest, mil Kuu oli vähem kui 100 miljonit aastat vana ja selle koor hulpis vedela kivimi ookeani pinnal, põhjustasid need tõusid ja mõõnad moonutusi, mis hiljem paika tardusid.

“Inimesed on Kuu suuremastaabilisele struktuurile ja kujule võimalikke selgitusi välja pakkunud vähemalt sada aastat,” ütleb Garrick-Bethell. “Mida meie uudsel moel tegime, oli see, et hüpoteesi testimise asemel terve Kuu ulatuses nagu varem, analüüsisime me vaid üht konkreetset ja väga vana piirkonda Kuul. Tervikuna väljendub Kuu pinnal lai spekter mitmesuguseid geoloogilisi protsesse, millest mõned on värskemad, teised vanemad, mistõttu ma ei leia, et selline kõikehõlmav uurimine oleks õige.”

Avastuse üksikasjaline kirjeldus ilmus ajakirjas Science.

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!