Kuu sisemus on märg nagu Maa
Kuu sisemuses võib olla sama palju vett kui Maa vahevöös, selgub Apollo astronautide kaasatoodud kuukristallide analüüsist. Vastupidiselt levinud arvamusele võis Kuu varajases faasis olla sama märg kui Maa vahevöö, näitab Apollo kuuproovi värske analüüs.
Avastuse aluseks on keerukas analüüs, mis viidi läbi tahketesse kristallidesse kapseldatud iidse magma tükikeste peal. Niinimetatud sulalisandite (ingl melt inclusions) mõõtmed pole suuremad inimese juuksekarva läbimõõdust.
Lisandtükikesed avastas pooljuhuslikult üks Browni ülikooli esimese kursuse üliõpilane, kellele tema õppejõud oli teinud ülesandeks proovida leida midagi ebatavalist sõrmkübaratäiest ainesest, mis Apollo viimase Kuu-lennu raames tagasi Maale toimetati.
“Kui ta selle leidis, ei suutnud ma seda uskuda. Ta küsis mult, miks ma talle sellest midagi rääkinud polnud. Ma polnud talle isegi selgitanud, mis sulalisandid on, kuna ma hindasin tõenäosust, et ta uuritavast proovist neid leiab, väga väikeseks. Aga ta leidis need,” rääkis Browni geoloogiateaduskonna aseprofessor Alberto Saal.
Seitsme tillukese klaashelme seest kogutud materjali analüüs osutus aga veelgi suuremaks üllatuseks. Kui antud proovid esindavad iidse Kuu sisemise koosseisu, siis pidi selles olema sama palju vett kui Maa vahevöös — hämmastav leid, mis esitab väljakutse praegu laialt tunnustatud teooriatele Kuu tekke kohta.
Teadlased usuvad, et aine, millest hiljem sai Kuu, paisati kosmosse pärast seda, kui üks umbes Marsi mõõtu taevakeha noorukest Maad tabas. Praegused raalmudelid ei suuda aga selgitada, kuidas oleks vesi saanud taolise plahvatusliku transformatsiooni käigus alles jääda.
“See seab tõsised piirangud hüpoteesile Kuu moodustumisest hiiglasliku kokkupõrke mõjul,” ütles Saal.
Võimalik, et kokkupõrge hulkuva planeediga polnud nii jõuline, kui seni on arvatud; samuti võisid veemolekulid katastroofijärgselt uuesti moodustuda, oletab ta.
Uurimus seab küsimuse alla ka NASA 2009. aasta Kuu-kokkupõrkemissiooni LCROSS raames leitud vee päritolu. Suurel kiirusel liikuv LCROSS kukutati ühte igivarjulistest kraatritest Kuu lõunapooluse lähistel; sel moel üles paisatud ainesesammast analüüsiti kontrollimaks, kas pihustatud materjali hulgas leidub vett.
Nii kogutud andmete põhjal järeldavad teadlased, et konkreetne kraater sisaldab umbes 4 miljardit liitrit vett.
Kui ülejäänud Kuu oli sama vesine kui proovide uued analüüsid näitavad, pidi seda varem hinnatud hulgast olema veel miljard korda rohkem, arvab Carnegie’ teadusinstituudi geokeemik Erik Hauri.
“Isegi kui vaid üks protsent sellest veest on vulkaanipursetes vallandunud ja Kuu pinnasesse kapseldatud, teeb see ikkagi kokku miljoneid kordi rohkem vett kui kogus, mis leidub tolles kraatris,” selgitas Hauri.
Vee sedavõrd suur hulk tähendab, et pole eriti tõenäoline, et vee on Kuule toimetanud sinna langenud komeedid ja meteoriidid, lisas ta.
“Üldtunnustatud teooria kohaselt pärineb Kuu pooluste jää Kuu pinnale prantsatanud komeetidest ja meteoriitidest välja paiskunud gaasidest,” ütles Hauri.
Jääst võetud proov aitaks küsimusse selgust tuua, kuna komeetidega viimase paarisaja miljoni aasta jooksul kohaletoimetatud vee geokeemiline koostis ja selle molekulide isotoopide paigutus peaksid olema Kuu vulkaanipursetes vabanenud 3,5 miljardi aastase vee omadega võrreldes väga erinevad.
Uurimus ilmus ajakirja Science selle nädala numbris.
