Kurikuulus CRISPR-geeniravi viidi esmakordselt otse inimkehasse

 (4)
Kurikuulus CRISPR-geeniravi viidi esmakordselt otse inimkehasse
Silma võrkkest. (P. Motta, Rooma Sapienza ülikooli anatoomiaprofessor, / SPL)

Geenide redigeerimise tehnikat CRISPR-Cas9 rakendati esmakordselt otse inimorganismis.

Pärilikku nägemispuude-sündroomi üritatakse katse korras ravida geenide ümberkirjutamisega.

Vaegnägemist põhjustava geneetilise haigusega patsient on esimene inimene maailmas, keda ravitakse CRISPR-Cas9-geeniraviviisiga, mis on viidud otse organismi.

Tegemist on ajalooliselt olulise kliinilise katsega, mille raames püütakse välja selgitada, kas geenide redigeerimise meetod CRISPR-Cas9 suudab kõrvaldada mutatsioone, mis põhjustavad haruldast haigust nimetusega LCA10 ehk kümnenda tüübi Leberi tüüpi pärilik amauroos (ingl Leber’s congenital amaurosis 10).

Praegu pole olemas ühtegi muud ravi sellele haigusele, mis on lapseea nägemispuude peamine põhjustaja.

Viiruse genoomi sisse kodeeritud geenide redigeerimise süsteemi osised süstiti viimatise katse käigus otse patsiendi silma valgustundlike retseptor-rakkude lähedusse. Varasemates kliinilistes katsetes on CRISPR-Cas9-meetodit rakendatud kehast eemaldatud rakkude genoomide redigeerimiseks, mis seejärel on tagasi patsiendi organismi viidud.

„Praegu on väga põnev aeg,“ kommenteeris USA-s Portlandis tegutseva Oregoni osariikliku tervishoiu- ja teadusülikooli võrkkestahaiguste spetsialist Mark Pennesi, kes teeb kliinilise uurimuse BRILLIANCE raames koostööd farmaatsiaettevõtetega Editas Medicine Massachusettsi osariigist Cambridge’ist ja Allergan Iirimaalt Dublinist.

Seotud lood:

Mutatsioonide kustutamine

See pole esimene kord, mil geene on püütud redigeerida inimkeha sees; varasemat geenide ümberkirjutamise süsteemi nn tsinksõrm-nukleaasidega (ingl zinc-finger nucleases) on juba ravieesmärgil kliinilistes katsetes osalejate kehadesse viidud.

California osariigis Brisbane’is tegutsev ettevõte Sangamo Therapeutics on tsinksõrm-nukleaaside abiga püüdnud ravida ainevahetushäiret Hunteri sündroomi ehk teise tüübi mukopolüsahharidoosi. See tehnika hõlmab rikutud geeni terve koopia viimist spetsiifilisse lõiku maksarakkude genoomis. Ehkki raviviis on ohutu, annavad esialgsed tulemused mõista, et Hunteri sündroomi leevendamisel sellest palju abi ei ole.

Eksperiment BRILLIANCE on aga esimene uuring, mille raames populaarset CRISPR-Cas9-tehnikat — mida kiidetakse selle mitmekülgsuse ja ülesehituse lihtsuse eest — rakendatakse vahetult inimkehas. Antud katse raames kustutatakse geenide redigeerimisega mutatsioon geenis CEP290, mis põhjustabki LCA-10.

Kõnealune sündroom on geenide redigeerimise põhise ravi seisukohalt eriti ahvatlev sihtmärk. Konventsionaalsete geeniravi-viiside puhul kasutatakse muteerunud geeni terve koopia viimiseks mõjutatud rakkudesse viirust. CEP290 on selleks aga liiga suur; terve geen lihtsalt ei mahu viiruse genoomi, selgitas Artur Cideciyaun, kes õpib võrkkestahaiguste ravimist Philadelphias Pennsylvania osariiklikus ülikoolis.

Ja ehkki CEP290 mutatsioonid pärsivad võrkkesta valgustundlike retseptor-rakkude tööd, on need rakud LCA10 põdevate inimeste silmades alles ja elus. „Me loodame, et retseptor-rakke saab uuesti aktiveerida,“ rääkis Pennesi. „LCA10 näol on tegemist ühega vähestest haigustest, mille puhul nägemismeele taastumine võib tegelikult võimalik olla.“

Teise raviviisiga varem saavutatud tulemused annavad mõista, et see võib tõesti olla võimalik. Koostöös Hollandis Leidenis tegutseva ettevõttega ProQR püüab Cideciyani töörühm ravida LCA10 põdevaid inimesi eksperimentaalse ravimiga, mida nimetatakse sepofarseeniks (ingl sepofarsen).

Esialgsed tulemused annavad mõista, et sepofarseen, mis nn antisense-ravi toel korrigeerib LCA10 põhjustavat mutatsiooni geeni CEP290 toodetud RNA-s, võib LCA10 patsientide nägemist parendada.

California ülikoolis Berkeleys geenide redigeerimist õppiv Fyodor Urnov leiab, et CRISPR-Cas9 rakendamine organismi sees on märkimisväärne hüpe edasi rakkude ravimisest katseklaasis.

„Erinevus on sama suur kui vahe kosmosereisi ja tavalise lennukilennu vahel,“ märkis teadur. „Tehnilised väljakutsed ja raviviisiga kaasnevad ohutusprobleemid on palju suuremad.“