Kunagi ühendas Ameerikat mikrolainetornide võrgustik. Enam ei ühenda

 (35)

63 aastat tagasi tegi sideettevõte AT&T ajalugu, kui avas 40 miljonit dollarit maksma läinud mikrolaineala raadiorelee-võrgustiku: saja seitsmest telefoni- ja televisioonisignaale edastavast mikrolainetornist koosneva üleriigilise süsteemi.

Võrgustiku ülesehitamine võttis aega kolm aastat ning esimene kõne selle vahendusel tehti 1951. aasta 17. augustil. Kuid täpselt samamoodi nagu mikrolained vahetasid omal ajal välja kaablid, vahetas kiudoptika viimaks välja mikrolaineside ning AT&T pirakad tornid jäid kasutult lagunema, vahendab Wired.

AT&T mikrolainevõrgustik oli avamise hetkel suurim maailmas. See oli esimene kord, mil nii telefonikõnesid kui ka telesaateid sai edastada mikrolainete kaudu, mitte kaableidpidi.

Pärast võrgustiku avamist 1951. aastal hakkas see jõudsalt laienema, kuna üle kogu riigi ehitati saatja- ja võimendusjaamu üha juurde. Kuus aastakümmet hiljem 1999. aastal, ammu pärast seda, kui jaamade süsteem oli igasuguse ajakohasuse minetanud, müüs AT&T selle maha.

Paljud tornid, millest kõrgeimad on üle saja meetri kõrgused, lihtsalt hüljati, jäeti vandaalide lammutada või müüdi vanarauaks. Osa on ümber ehitatud era-sidevõrkude tarbeks ning mõnedel inimestel on rajatistega seoses veelgi omapärasemaid ideid tekkinud. Üks California osariigis Mount Oso mäe lähedal elav mees hakkas punkrit torni jalamil kasutama suvemajana. California osariigi Red Buffi üks elanik otsustas aga, et hoone lähedal asuv rajatis sobib oivaliselt tema „viimsepäevakeskuse“ tuumapommivarjendiks.

Seotud lood:

1931. aastal demonstreeris USA ja Prantsusmaa ühisettevõte eksperimendi korras mikrolaine-sideühendust üle La Manche’i väina ühe varaseima, kolmemeetrise läbimõõduga ketastest koosneva mikrolaine-sidesüsteemi vahendusel. Telefoni-, telegraafi- ja faksiandmeid edastati 1,7-gigahertsistes kiirtes Ühendkuningriigist Doverist Prantsusmaale Calais’sse. Taoline lahendus ei suutnud aga pakkuda konkurentsi odavatele allveekaablitele ning ehkki mikrolaineside pidamiseks kavandati toona ärilise teenuse loomist, jäi süsteem lõpuks ikkagi rajamata.

1940. aastatest alates hakati kaugekõnesid ja linnadevahelisi televisiooniülekandeid edastama mikrolaine-releeühenduste kaudu; USA-s pakkus vastavat teenust süsteemi Long Lines („pikad liinid“) vahendusel AT&T. Esimese kaheksat raadiorelee-jaama omavahel ühendava võrgustiku TD-2 ehitas AT&T New Yorgi ja Bostoni vahele 1947. aastal. Mitmed toonased mikrolaine-sideliinid ja -võrgud kulgesid üle mäestike ja isegi läbi tervete mandrite.

Nüüdisajal leiab suurem osa mandritevahelisest sidepidamisest aset odavamate optiliste kaablite ja sidesatelliitide vahendusel, kuid lühimaa-sides on mikrolainekiirgusel jätkuvalt oluline roll.

Külma sõja ajal suutsid USA luureagentuurid nagu riiklik julgeolekuteenistus NSA väidetavalt kuulata pealt Nõukogude mikrolaine-sidekanaleid Rhyolite-klassi tehiskaaslaste abil. Nimelt läheb arvestatav osa mikrolaineühendust võimaldavat kiirgusvoogu vastuvõtvast antennist mööda, ulatudes kosmosesse. Geosünkroonseid satelliite strateegiliselt kiirguse teele paigutades on võimalik mikrolaine-sideühendust seirata.

Kõige pikem teadaolev mikrolaine-raadiorelee ühendab nüüdisajal Sudaani Jebel Erba ja Saudi Araabia Jebel Dakka linnu Punase mere eri kallastel. 1979. aastal ettevõtte Telettra konstrueeritud kahe gigahertsine sideühendus võimaldab edastada 300 telefonikanalit ja ühe kanali telesignaali.