Kümme huvitavat juttu Kuust
Maa kaaslase uurimise vastu on huvi ilmutanud nii vanad kosmoseriigid kui ka uued tegijad India ja Hiina. Mitmel riigil on plaan rajada Kuule püsiv baas. Seetõttu on sobilik värskendada teadmisi ning omandada ehk üht-teist uutki meie koduplaneedi truu kaaslase kohta, kirjutab Novaator.
Suur kokkupõrge
Maa sündis paljude väiksemate kivikamakate ehk planetesimaalide kokkupõrgete tagajärjel. Kuud siis veel ei olnud, kuid üsna Maa kujunemise algusjärgus toimus hiiglaslik kokkupõrge, kui varase Maa teega ristus umbes Marsi-suurune taevakeha. Kokkupõrke tagajärjel paiskus orbiidile aurustunud kivimmaterjali, mis kogunes ajapikku kokku ning moodustaski Kuu, kirjutas LiveScience. Maa kaaslase tekke kohta on olemas teisigi hüpoteese, kuid tänapäeval on just ülalkirjeldatu teadlaste seas kõige enam tunnustust leidnud.
Miks on Kuu mõnikord taevas päeval, teinekord jälle öösel?
Iga päev tõuseb Kuu sarnaselt planeetidele ja tähtedele idakaarest ning loojub läände. Kogu taevavõlv liigub nii, sest Maa pöörleb ümber oma telje. Kuu näiv liikumine taevas on aga teiste taevakehadega võrreldes pisut kummaline. Kuu asub Maale lähedal ning seetõttu mõjutab tema asukohta ka tema enda liikumine. Nimelt tiirleb Kuu ümber Maa, tehes ühe tiiru pisut enam kui 29 päevaga. Liikumine on aga vastassuunas Kuu näivale liikumisele taevavõlvil, mistõttu tõuseb ta iga päev eelmise päeva tõusust 50 minutit hiljem. Seetõttu võibki Kuu olla taevas nii öösel kui mõne nädala pärast ka keskpäeval.
Mis saladusi peidab Kuu peidetud külg?
Kuul on veider komme näidata meile ainult ühte külge. See tuleneb sellest, et Kuu tiirlemis- ja pöörlemisperioodid on sama pikad. Tehes ühe tiiru ümber Maa, on Kuu teinud ka ühe pöörde ümber oma telje. Selline asjade käik ei ole juhus, vaid on välja kujunenud Maa gravitatsioonist tulenevalt. Kunagi pöörles Kuu kiiremini, kuid Maa on oma külgetõmbejõu ja seetõttu tekkinud loodetega Kuu pöörlemiskiirust pidevalt aeglustanud, kuni punktini, mil tiirlemis- ja pöörlemisperioodid ühtisid. Kuu tagumine külg oli inimestele saladuseks kuni kosmoseajastu alguseni. Mõistagi tekitas selline saladus palju erinevaid teooriaid, mis kõik Kuu tagaküljel olla võiks. Huvitaval kombel ongi Kuu esimene ja tagumine külg küllaltki erinevad. Meie poole keeratud küljel on palju siledaid ja tumedaid alasid ehk nö meresid. Tagumine külg on aga täis vaid kraatreid ning ühtegi suuremat „merd" seal ei esine.
Väiksem külgetõmme
Kuu ruumala on vaid 27 protsenti Maa ruumalast ning massi poolest on ta veelgi väiksem ehk tervikuna on Kuu tihedus väiksem kui Maal. Kuu gravitatsiooniline külgetõmme moodustab vaid kuuendiku Maa omast. See tähendab seda, et Kuule minnes tunneksid end kuus korda kergemalt ning Maa peal püstitatud kaugus- ja kõrgushüppe maailmarekordite ületamine oleks jõukohane ka treenimata inimesele. Kuu väiksema tiheduse põhjuseks on tema tekkelugu. Maaga kokku põrkudes paiskus Maa orbiidile materjali Maa pealmistest kihtidest, kuhu olid gravitatsioonilise diferentseerumise tõttu kogunenud kergemad elemendid. Peamiselt rauast koosnevat Maa tuuma kokkupõrge aga ilmselt oluliselt ei mõjutanud.
Polegi ümar
Maa ei ole päris ümmargune ning samuti ka mitte Kuu. Siiski ei ole nad kuju poolest sarnased. Maa on pooluste kohalt kergelt kokku surutud, nii et ekvaatorilt on Maa keskmesse rohkem maad kui poolustelt, kuid Kuu meenutab kuju poolest pisut kanamuna, mille üks otstest on suunatud Maa poole.
Kuu ei tiirle ümber Maa mööda ideaalset ringjoont, vaid piki ellipsit. Kuu kõige kaugem punkt Maast ehk apogee on 405 500 kilomeetri ning kõige lähem punkt ehk perigee 363 300 kilomeetri kaugusel. Seetõttu ei ole täiskuu alati sama suur. Perigees on täiskuu 14 protsenti suurem ning 30 protsenti heledam kui apogees.
Kui Kuu on madalal horisondi kohal, siis tundub, et ta on oluliselt suurem kõrgemal taevas asuvast täiskuust. See on aga optiline illusioon. Meie aju lihtsalt mängib meile selle triki, sest oleme harjunud näiteks pilvi vaadeldes sellega, et madalal horisondi kohal olevad pilved on kaugemal kui otse pea kohal olevad.
Seetõttu tõlgendab aju olukorda nii, et kuna Kuu on horisondi kohal kaugemal kui kõrgemal taevas olles, siis peab ta olema füüsiliselt suurem, et paista meile sama suurena. Ning tulemuseks ongi illusioon eriti suureks paisunud Kuust.
Miks nii palju kraatreid?
Kuu on ju väiksem ja nõrgema külgetõmbejõuga kui Maa ning peaks seetõttu vähem kosmilise prügiga pihta saama. Tegelikult nii see ongi, kuid suur erinevus Maa ja Kuu vahel seisneb selles, et Kuu on geoloogiliselt surnud taevakeha. Seal ei ole miljardite aastate vältel juhtunud suurt midagi, mistõttu säilivadki kraatrid seal nii hästi. Maal on meteoriitide, komeetide ja asteroidide löögi- ning plahvatusjäljed aga enamasti kadunud näiteks mattumise, mäetekke või murenemise tagajärjel.
Ka Kuu väriseb
Kuul ei toimu võrreldes Maaga eriti midagi, kui mõned harvad kuuvärinad ja meteoriidiplahvatused välja arvata. Kuuvärinate põhjus on siiski erinev maavärinate omast. Maal tekivad nad peamiselt litosfääri jäikade plaatide ehk laamade üksteise suhtes liikumise tõttu, kuid kuuvärinad on tekkinud Maa gravitatsioonilise külgetõmbe mõjul. Looded deformeerivad Kuud ning aeg-ajalt toimuvad kivimplokkide nihked üksteise suhtes, mille tagajärjel tekivadki Kuu pinda raputavad seismilised lained. Vahest tekivad nende tagajärjel Kuu pinnale ka gaase eraldavad väiksed lõhed. Kuuvärinad on ilmselt piisavalt tõsiseks probleemiks, et nendega tuleks arvestada ka tulevaste Kuu baaside rajamisel.
Tõus ja mõõn
Looded ehk tõus ja mõõn on samuti Kuu tekitatud. Õigemini peamiselt Kuu tekitatud, sest ka Päikese gravitatsiooniline mõju omab siin tähtsust. Kõige tugevamad looded tekivadki siis, kui Kuu ja Päike asuvad Maalt vaadates enam-vähem ühel joonel. Kuu tõmbab enda poole nii vett maailmameres kui ka maismaad, kuid viimase puhul pole efekt niivõrd märgatav. Loodetel on ka üks huvitav kõrvalefekt. Nimelt pikeneb nende tõttu Maa pöörlemisperiood ehk pöörlemine aeglustub. Seetõttu muutub ka ööpäev üha pikemaks. Efekt on lühikeses perspektiivis küll kaduvväike - 1,5 millisekundit sajandis. Miljoni aasta kohta teeb see aga juba 15 sekundit ning miljardi aasta kohta üle nelja tunni. Kuna Maa vanus on üle nelja miljardi aasta, pidi ööpäev Maa varases arengujärgus olema praegusest oluliselt lühem.
Hüvasti, Kuu!
Maa pöörlemiskiirust aeglustades röövib Kuu Maalt energiat ning kasutab seda meist kaugenemiseks. Saja aasta jooksul liigub Kuu Maast nelja sentimeetri võrra kaugemale. Kuu tekkides asus ta üsna madalal orbiidil - kõigest 22 000 kilomeetri kõrgusel. Nüüdseks on ta aga jõudnud juba 20 korda kaugemale ning lõppu sellele pole näha. Aja jooksul muutub Maa ööpäev üha pikemaks ning Kuu muutub taevas järjest väiksemaks. Lõpuks võiks Maa päev olla sama pikk kui praegu on kuu. Enne seda saabub aga ilmselt lõpp nii Maale kui ka Kuule, sest Päikese kütusevarud saavad ükskord lihtsalt otsa.
