Kuidas vesi Kuu pinnale sai

Kui Kuul ongi vett, siis ei pruugi see olla pärit igiammustest aegadest, vaid seda tekib muudkui juurde. Kuu on nagu hiiglaslik käsn, mis imab endasse Päikese poolt kiiratavaid elektriliselt laetud osakesi.

Need osakesed vastastikmõjustuvad Kuu pinnal oleva tolmuterakestes sisalduva hapnikuga ja nõnda tekib kuine vesi. Selle avastuse tegi India kuusatelliidi Chandrayaan-1 pardal olev ESA instrument SARA, vahendab

Teadus.ee

AlphaGalielo uudist.

Kuu pind on regoliidi nimeliste ebakorrapäraste tolmuterakeste kogum. Saabuvad osakesed satuvad terakeste vahel lõksu ja neelatakse neisse. Kui need juhtuvad olema prootonid, siis võivad need vastastikmõjustuda reageerida hapnikuga ja tekib hüdroksüül ning vesi. Nende molekulide jälgi Chandrayaan-1 registreeriski.

Kuid mitte iga prooton ei neeldu. Üks viiest põrkub tagasi ilmaruumi. See leiab endale elektroni ning muutub vesiniku aatomiks. Vesinik eemaldub Kuult kiirusega 200 km sekundis ja kuna kuu külgetõmme on väike, lahkub selle mõju alt. Elektriliselt neutraalset aatomit ei mõjuta ka magnetväljad.

Nii lendavad nad sirgjooneliselt nagu valguse footonid. Nii kannab iga vesiniku aatom endaga teavet paigast, kust ta Kuult lahkus. Enam vesiniku aatomeid tuleb heledamadelt aladelt. Tumedamad on aga magnetilised anomaaliad, mis peegeldavad prootoneid eemale, laskmata vesinikul tekkida.

Selliseid vesinikupilte loodetakse saada ka asteroididelt või Merkuurilt, mis on Päikesele lähemal ja mida ka Kuust enam prootonitega pommitatakse. ESA kavatseb ühes Jaapanile Merkuuri poole teele saata BepiColombo nimelise tähelaeva 2014. aastal, pärale peaks see jõudma 2020. aastaks.