Mis see oli? Vaikse ookeani lõunaosa asustamata saarel loitis tuli. Järgmisel päeval saatis Inglise piraadilaeva Duke kapten relvastatud rühma asja uurima. Kui need tagasi sõudsid, oli neil kaasas kaks üllatust: suurel hulgal merevähke ja üks pulstunud olevus, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Kuju, kes 2. veebruaril 1709 pardale ronis, oli ilmselgelt inimlik, kuid metsistunud kui loom, paljajalu ning kitsenahkadesse mässitud. Ta oli väga erutunud ja kokutas esialgu vaid poolikuid sõnu. Kuid surematuks saamiseks neist piisas.

Saareelanikule andis Daniel Defoe 1719. aastal ilmunud romaanis nime Robinson Crusoe. Tegeliku robinsoni nimi oli aga Alexander Selkirk. Ta oli šotlane, ühe kingsepa seitsmes poeg ja pärines Edinburghi-lähedasest Lower Largo külast. Ta oli Juan Fernandeze saarestikku kuuluval tuulisel Más a Tierra saarel, 650 kilomeetri kaugusel Tšiilist, veetnud neli aastat ja neli kuud. Ta oli nii üksildane kui vähegi võimalik. Reedet, nagu raamatus, tal polnud.

Selkirk polnud ka merehädaline, nagu oli romaanikangelane. Tema kapten jättis ta pärast pikaajalist tüli lihtsalt maha. Jõuetult pidi ta pealt vaatama, kuidas laev silmapiiri taha kaob. Tsivilisatsiooni meenutavatest asjadest jäeti talle vaid magamisvarustus, nuga, kirves, relv, navigatsiooniseadmed, pott, veidi tubakat ja piibel.

Tema inimühiskonda tagasitoomise 300. juubeliks oskavad teadlased nüüd joonistada selge pildi Selkirki saareelust. Nad usuvad teadvat, kus ja kuidas ta peavarju sai. Nad on leidnud esemeid, mis kuulusid temale, ja ajanud tema edasise elu jälgi. Tegeliku robinsoni portree pole alati laitmatu - kuid tüüpiline seda laadi inimese kohta, kes toona maailmameredel õnne otsis.

Meremees Selkirk oli mereröövel, joodik ja lahtise käega löömamees. Probleemsest perest pärinevana põgenes ta juba 17aastaselt merele. Vahemerel ja Kariibi meres kaaperdas ta hispaanlasi ja prantslasi. Rumal ta polnud, teenis end lausa navigaatoriks, kuid tema temperament oli keevaline. Inimeste seas ei tundnud Selkirk end ilmselt kunagi hästi - võib-olla just seetõttu pidas ta saareüksildusele vapralt vastu.

David Caldwell on Edinburghis asuva Šoti rahvusmuuseumi arheoloog. Õigupoolest tegeleb ta Šotimaa ajalooga ning sedagi peamiselt kontorist. Kuid kui Jaapani Robinsoni-romantik Daisuke Takahashi hakkas teda utsitama, et üheskoos saarele väljakaevamistele sõita, ei suutnud ta vastu panna.

Entusiast Takahashi leidis USAst National Geographic Society näol üllatuslikult oma ekspeditsioonile rahastaja, nüüd vajas ta meeskonda korralikku teadlast. Caldwell kvalifitseerus, liiati pakub tema muuseum peavarju kahele kõige paremale Selkirki-reliikviale: jooginõule, mille mereröövel võis olla endale ise valmistanud, ja Põhja-Itaalia päritolu meremehekirstule, mille ta Caldwelli arvates Vahemerel röövis.

Mehed veetsid Robinson Crusoe saarel, nagu selle nimi 1966. aastast ametlikult on, rohkem kui kuu. Endiselt on see vaikne paigake. Praegu elab seal ligikaudu 600 inimest, peamiselt vähipüüdjad. Saarel on kaks sillutamata teed ja napilt kaks tosinat sõidukit, mitte ühtegi restorani, mitte ühtegi kõrtsi; aeg-ajalt heidavad siin ankrusse Galápagoselt Tulemaale teel olevad ristluslaevad.

Oma leidudest teatasid teadlased hiljuti erialaajakirjas Post-Medieval Archaeology. Nad kaevasid seal, kus Takahashi oma eelnevate reiside põhjal arvas Selkirki laagri olevat asunud: okaspõõsapadrikust ümbritsetud hästi kaitstud välul vulkaaniveerel, pea 300 meetri kõrgusel. Selkirk ei elanud rannal, see oli liiga ohtlik. Ta ei pidanud pelgama küll inimsööjaid, nagu romaani-Robinson, küll aga hispaanlasi. Need oleks ta pikema jututa tapnud või kaevandusse orjaks saatnud.

Peatselt sattusid teadlased Hispaania laskemoonakambri jäänustele. 1750. aastal vallutasid hispaanlased saare uuesti, vältimaks, et nende vaenlased siin jätkuvalt varjupaika võiksid leida. Kambri alt avastas Campbell kaks vanemat tuleaset - ja neist söestunud kondijäänuseid.

Ajakirja Tarkade Klubi aprillinumbris:
• Millised geenid juhivad evolutsiooni?

• Mobiilid muudavad inimese mõtlemist

• Päris-Robinsoni elu üksikul saarel

• Kuidas lennata keskkonnasäästlikult

• Antarktika salapärane mäestik

• Kuumad kired külma põhjapooluse vallutamise ümber

Saarelejäetu kasutas sirklit ehitustöödel mittesihipäraselt ja kahjustas riista selle juures, usub Caldwell. Metalli analüüs näitab, et see võib pärineda Cornwallist. «See on tõend, millest paremat leiab arheoloogias harva,» ütleb teadlane.

Laagriplatsilt oli Selkirkil veel 300 meetrit järsku tõusu mäeharjani, mis oli tema valvepost. Ilmselt valvas ta siin iga päev tundide kaupa. Purje märgates pidi ta otsustama: sõber või vaenlane? Süüdata märgutuli või jääda märkamatuks? Ta märkas mitmeid laevu, kaks koguni maabusid saarel, mõlemad hispaanlaste omad. Ta pääses nende eest napilt.

Esimesed kaheksa kuud oli Selkirkile rasked. Kulda ja seiklusi ihaldav piraat langes masendusse. Kuid ühel hetkel asus ta end sisse seadma. Tõepoolest oli ta kõigi saarte seas sattunud just sellele, mis oli loodud sedalaadi äraelamiseks. Varsti läks tal võib-olla pareminigi kui iial varem või hiljem. Ta oli lõksus - ja vabam kui kunagi.

Kliima oli pea aastaringselt pehme ja enamasti kuiv, mürgiseid ega ohtlikke elukaid polnud, mage vesi voolas ojades. Rannal loivasid rammusad hülged, laguune asustasid merevähid ja kõiksugu kalad, ning maal lokkasid metsamarjad, maitsetaimed nagu ürt-allikkress, üks pipraliik ja taim, mis maitses kui kapsas. Ainult sool oli puudu, nagu ta oma päästjatele kurtis.

Selkirk polnud esimene inimene, kes saarel viibis. Aastal 1574 asustasid Hispaania maadeavastajad siia kitsed, järgmised laevad tõid kaasa kassid ja rotid, samuti redise ja pastinaagi. Loomad paljunesid, erinevalt inimestest, kes elasid siin vaid hooti. Selkirk kodustas kasse, et need kaitseksid teda öösiti meelsasti tema jalgade kallal näkitsevate rottide eest. Suurimat lõbu pakkusid talle aga metsikud kitsekarjad.

Kitsejahist sai tema sport, ta õppis neist kiiremini jooksma ja neid jooksu pealt maha paiskama. Enamuse lasi ta uuesti vabaks, kuid oma päästjatele teatatu kohaselt tappis ta liha ja naha pärast 500 looma ning kandis igaühe neist arveraamatusse.

Seksuaalelu puhul toetus ta ilmselt oma käele, siiski vaidlevad asjatundjad küsimuse üle, kas ta ka mitte kitsi ei tarvitanud. Suhtlusvajaduse rahuldamiseks luges Selkirk piiblit, ta palvetas, mediteeris ja laulis psalme. Päästjatele usaldas ta, et pole kunagi olnud nii hea kristlane kui saarel - kahtleb aga, et kunagi veel selliseks saab.

Saareelanik oli 30. eluaastate alguses ning tervem kui need meremehed, kes ta maha jätsid. Pärast pikka meresõitu Inglismaalt kannatas pool meeskonnast skorbuudi all. Selkirk aga liikus kergusega. Tema jalataldadele oli tekkinud nii palju sarvkesta, et ta suutis oma vulkaanisaare konarlikult maastikul liikuda kiiremini kui laevakoer. Kingi ta esiotsa ei kandnud, rummi samuti mitte.

Selkirk seilas ta vabastanud piraatidega mööda maailma pea kolm aastat. Nad võitlesid, röövisid, santažeerisid, kõike seda krooni õnnistusel, sest nende ohvrid olid isamaa vaenlased. 1711. aasta lõpus pöördus saareelanik korraliku varandusega Inglismaale tagasi. Kohe sai temast kuulsus ning ta vahetas oma lugusid pubides toidu ja joogi vastu. Võimalik et just nii kuulis temast ka Daniel Defoe, spekuleerib arheoloog Caldwell.

Kuid inimeste maailmast ei tundnud Selkirk mõnu. Teda haaras igatsus oma saare järele. «Mul on nüüd 800 naela, aga ma ei saa kunagi nii õnnelikuks kui siis, mil mul polnud pennigi,» tsiteeris teda üks ajakirjanik. Ta jõi, kakles ning pidas korraga kaht naist, siis põgenes ta tagasi merele, seekord mereväeleitnandina.

45aastaselt leidis ta meremehehaua. 12. detsembril 1721 murdis mehe Lääne-Aafrika juures maha kollatõbi. «Robinson Crusoe» oli selle aja peale teedrajav menuraamat. Praegu peetakse Defoe teost esimeseks inglisekeelseks romaaniks.

Üks Selkirkiga seonduv mõistatus on aga jäänud lahendamata. Reisikirjeldustest tuleb välja, et mahajäetu pidas Más a Tierral omamoodi päevikut. Seda kinnitab ka üks tema lese kiri. Kuhu on need märkmed jäänud?

Arheoloog Caldwell aimab vastust. Varsti pärast Selkirki surma sattusid ta paberid Hamiltoni hertsogi, Šotimaa rikkaima aadliku valdusse. Kui tema järeltulijad 19. sajandil raha vajasid, müüsid nad maalid ja muu kollektsiooni Londonis Christie'se oksjonil maha. Sel enampakkumisel kerkis suurostjana esile noor Saksa keisririik.

Kui päevaraamat veel alles on, võib see lebada Berliini südalinnas. «Mina pakuksin kõige tõenäolisemana mõnd unustatud riiulit rahvusraamatukogu preisi kultuuripärandi osakonnas,» ütleb Caldwell.