Kuidas õnnestus 9000 km pikkuse internetikaabli paigaldamine ookeani põhja?

 (20)

Tänavu paigaldati Jaapani ja Ameerika Ühendriikide vahele Vaikse ookeani põhja hiiglaslik kaabel, mis pakub mandrite vahel ühendust kiirusega 60 terabitti sekundis (Tbps).

Kaabliprojekti arendanud ettevõtte NEC Corporation allveevõrgunduse osakonna projektijuht Kenichi Yoneyama vastas veebilehe New Atlas rubriigi „Üks suur küsimus“ (One Big Question) toimetaja Michael Franco küsimustele projekti kohta.

Ookeani ühest kaldast teiseni ulatuv kaabel on tõeliselt pikk — umbes 9000 kilomeetrit. Esimene mure oli, kuidas selline kaabel valmistada, kust hankida vajalikud materjalid ning kuidas hallata meresõidu-alust, mis kaabli kohale peab toimetama. Samuti tuli projekti teostamiseks hankida hulk ehituslubasid ja seirata väga täpselt ilmastikku Vaikse ookeani kohal.

Lisaks tuli kaabli ehitusest lähtuvalt töötada välja õige paigaldusviis. Kaabel paigaldati vette teekonnal Ühendriikidest Jaapanisse 140 meetri pikkuse laeva pardalt, millel kulus vahemaa läbimiseks umbes kaks kuud. See tähendab, et kaabel tuli täpselt õigesti poolile kerida, et see aluse liikudes ka õigesti maha keerduks.

Kaabli jämedus tegelikult varieerub. Sellel leidub minimaalset kaitset ja isolatsiooni pakkuva kattekihiga lõike, aga ka ühe- ja kahekordse täiendava kaitsekihiga lõike, mis on vastupidavamad, kuid võtavad poolil rohkem ruumi. Päris kaabli ristlõike keskosas on optilised kiud, selle ümber terasest kaitsekiht, mida omakorda ümbritseb elektrit juhtiv vaskvooder; kõige pealmise kihi moodustab isolatsioonimaterjal polüuretaan.

Seotud lood:

Minimaalselt kaitstud kaablilõigud on mõeldud paigaldamiseks sügava veega ookeanipiirkondadesse, kuna seal ei toimu kalapüüki. Väga madalas vees püütakse aga palju kala ja lastakse sageli ankruid välja, mistõttu madala veega piirkondades kasutame kahekordse kaitsekihiga kaablit. Minimaalse kaitsega lõike on kokku rohkem kui täiendava kaitsega kaablilõike.

Kaabli paigaldusskeemi koostamiseks tuli marsruuti põhjalikult analüüsida, kooskõlastada kõikvõimalikud volitused ja pidada läbirääkimisi mitmesuguste kalapüügi-organisatsioonidega, täpsustamaks peamiseid kalapüügi-piirkondi.

Üks ettevõte pakkus meile merepõhja kaarti; kaabli trajektoori koostasime selle alusel. Lisaks pidime kontrollima merepõhjas valitsevaid olusid ja veenduma, et teel pole takistusi nagu mahajäetud laevad. Kõik see tuli arvesse võtta ja kavandada enne, kui saime oma tehases üldse kaablit tootma hakata. Kaabel pidi valmima ühes tükis, jätkamiskohtadeta, mis tähendab, et mis tahes eksimused kavandamisfaasis oleksid tootmisprotsessi väga suurel määral mõjutanud.

Suuremal osal marsruudist laskus kaabel lihtsalt merepõhja — selleks tuli vaid eemaldada pontoonid, mis paigaldamise käigus lohisemist takistasid. Mõnedes kohtades, kus ookeanipõhja seisund seda nõudis, matsime kaabli aga põhja spetsiaalse allvee-adra abil, et kaitsta seda kalameeste traalpüüniste eest, mis võivad matmata kaabli kergesti purustada.

Veel üks probleem oli kaabli varustamine elektriga ning asukoha leidmine signaali kogu kaabli ulatuses võimendavatele repiiteritele. Selleks ehitati kaabli kummassegi otsa — Oregoni osariiki USA-s ja Tokyost ida poole jäävasse Chiba prefektuuri Jaapanis — spetsiaalsed jaamad, mis toodavad peaaegu amprise tugevusega voolu. Üks jaam pakub positiivse laenguga, teine negatiivse laenguga voolu, ning vool liigub ringiga ühest jaamast teise.