Saades asjast teada, kiirustas poiste juurde ka Stanfordi ülikooli uurija William C. Dement, et uurida unepuuduses oleva inimese käitumist ja aju tööd, vahendab mees.eu.

Juba teisel päeval ilmnesid keskendumisraskused ja uimasus. Kui noorukile ulatati erinevaid esemeid, valmistas talle raskusi neid kompimise teel ära tunda. Kolmandal päeval muutus ta tujukaks, neljandal päeval tekkisid esimesed hallutsinatsioonid. Viimasel päeval paluti tal alates sajast lahutada number seitset kuni ta jõuab nullini. Gardner jõudis numbrini 65 ning peatus siis. Kui talt küsiti, miks ta ei jätka, vastas ta, et ei mäleta, millega tegeles.

Keegi ei teadnud, kuhu see eksperiment võib välja viia, sest sarnaseid katsetusi oli varem väga vähe tehtud. Senine maailmarekord oli 260 tundi, mis andis lootust, et ülesandeks seatud 264 tundi ehk 11 päeva on saavutatav ilma tõsiste tervisekahjustusteta.

Kõige raskemad olid ööd. Kui ta korraks pikali viskas, kippus uni hetkega võimust võtma. Seetõttu hoidsid sõbrad ja doktor Dement teda pidevalt tegevuses: sõidutasid autoga, käisid poodides, mängisid korvpalli. Kui Gardneril oli vaja kasutada tualetti, pidi ta kogu aeg rääkima, et teised saaksid ukse taga oodates veenduda, et ta on ärkvel. Kogu eksperimendi vältel ei antud talle mingeid erguteid, isegi mitte kofeiini.

Päev-päevalt muutus Gardneri kõne veidramaks, tal oli raskusi keskenduda silmadega ühele kindlale punktile ning sageli tundis ta ka peapööritust ja nägi hallutsinatsioone. Näiteks nägi ta enda ees olevat seina lahustumas, selle asemel ilmus pilt metsarajast.

Tegemaks kindlaks, et Gardner ei tekitaks endale pöördumatut ajukahjustust, lasid ta vanemad teda igapäevaselt haiglas kontrollida. Arstide sõnul polnud temaga midagi otseselt halvasti ning eksperimenti lubati jätkata.

Lõpuks jõudis kätte päev, mil Gardner lõi seni kehtinud rekordi. Meediakära oli suur, korraldati isegi pressikonverents ning Gardner pidi jagama mitmeid telefoniintervjuusid. Ta sai pressikonverentsiga üllatavalt hästi hakkama ning tundus kohalolnuile väga hea tervise juures olevat. „Ma tahtsin tõestada, et magamatus ei kahjusta tervist,” ütles Gardner. „Tahtsin lüüa senist rekordit ega arva, et see võiks mulle halvasti mõjuda.” Neli tundi pärast rekordi löömist, olles järjest ärkvel olnud 264 tundi, läks ta lõpuks magama. Ning magas järjest 14 tundi ja 40 minutit, ärgates värske ja puhanuna.

Ehkki Gardner ei jäänud viimaseks, kes ärkvel püsimisega kuulsust kogus, on ta siiski siiani kõige tuntum. Gardner näitas, et 11 päeva üleval olla on inimesele täiesti jõukohane ülesanne ning sellega ei kaasne ajukahjustused ega surm. 2007. aastal on Gardner siiani elus ja terve, mingeid jäävaid kahjustusi see eksperiment talle ei põhjustanud. Vaatamata sellele, et Gardneriga midagi tõsist ei juhtunud, on taolised eksperimendid teadlaste sõnul siiski ohtlikud.

Mitteametlikuks ärkveloleku maailmarekordiks peaks hetkel olema 18 päeva 21 tundi ja 40 minutit. Kui keegi proovib seda rekordit üle lüüa lootuses jõuda Guinnessi rekordite raamatusse, pole sel mõtet. Selliseid üritusi rekorditeraamat arvesse ei võta, sest tegemist on potentsiaalselt tervist kahjustava tegevusega.