Teadlased uurisid umbes 200 miljonit aastat tagasi triiase ajastu hilisemal perioodil elanud roomajat Uatchitodoni, keda teatakse ainult tema hammaste kaudu, vahendab Novaator ajakirjas Nature ilmunud uuringut.

Kuigi selle iidse roomaja hambad ei ole otseselt sarnased mürkmadude omadega, arvavad teadlased, et nende õõnes struktuur viitab mürgisusele ning võimaldab mõista, kuidas mürkmadudel on tekkinud süstla sarnased hambad.

Tänapäeva mürkmadudel on toru kujulised mürgihambad, mis võimaldavad mürgi süstimist nende poolt valitud ohvri kehasse. Tänu mürkhammastele ei pea madu saakloomaga võitlema.

Kivististest leitud vanimad mürkmaod pärinevad miotseenist. Miotseen on geoloogiline ajastu viis kuni kakskümmend miljonit aastat tagasi. Kivistised näitavad, et juba siis olid madude õõnsad hambad täiuslikult kohandunud mürgi salvamiseks.

Üheks võimalikuks selgituseks on see, et seest õõnsad mürgihambad arenesid välja vagudega hammastest, mida tänapäeval võib leida Gila koletiste juures, kes kasutavad saagi närimisel oma hambaid selleks, et saaki mürgitada.

Senini on kivististe uurimise tulemusel saadud tõendusmaterjal vähene, kuid üldiselt nõustuvad  madude hammaste teket uurinud arengubioloogid selle teooriaga.

Madude mürgihammaste kuju muutub kasvamise käigus. Algselt on neis avatud vaod, kuid iget läbides muutub hammas tihendatud toruks.

Teadlased siiski vaidlevad, et kas see on ikka õige selgitus mürkmadude evolutsioonile.

Uuringu peautori Chicago ülikooli teadlase Jonathan Mitchelli sõnul leidsid nad, et Uatchitodon võib tuua selgust mürgihammaste tekke osas.

Selle roomaja hammaste uurimine viitab sarnasusele pigem dinosauruste ja alligaatoritega kui tänaste madudega, kuid erinevate isendite niinimetatud hüpotermilise nõela struktuuri uurimine näitas sarnasust mao mürkhammaste omaga ning tõenäoliselt on nende evolutsioon kulgenud sarnast rada.

Uatchitodoni kivistisi leidub peamiselt USA Virginia osariigis asuvas Tomahawkis, Põhja-Carolinas asuvas Moncure’is ja Arizona osariigis asuvas Placeria Quarrys.

Kõikide nende piirkondade leiud pärinevad triiase ajastu hilisemast osast ning vanimad neist leiti Tomahawkist.

Mitchell ja tema kolleegid analüüsisid erinevatest kohtadest leitud Uatchitodoni hammaste kivistisi ning leidsid, et Tomahawki kivististest leitud hammastel olid välja arenenud torude asemel vaod. Mitchelli sõnul on ilma vaakumit tekitava varbkolvita süstal kasutu.

Suurbritannias asuva Bangori ülikooli teadlase Wolfgang Wüsteri sõnul viitab Tomahawkist leitud vanimate kivististe uurimine sellele, et mürgikanali näol oli tegemist madala soonega, mis algas hamba alumisest veerandosast. Hiljem muutusid hambad ja nende sooned pikemaks.

Teadlased näevad selles muutuses evolutsiooni mõju. Mitchelli sõnul tundub, et Uatchitodoni hammastes olevate vagude areng viis hammastes asuvate kanalite tekkeni.

Kokkuvõttes leidsid teadlased Tomahawkist 14 Uatchitodoni näidist, mille hammastes olid vaod ning Moncure’ist ja Placeria Quarryst 26 näidist, millel olid välja arenenud kanalid.

Teadlaste väitel on tegemist kahe erineva Uatchitodoni liigiga. Varasema liigi isendid mürgitasid saaki närimise teel, hilisemad õõnsate hammaste kaudu.

Bangori ülikooli herpetoloogi Wolfgang Wüsteri sõnul näitab kivistise uurimine, et teistmoodi ei saa mürgihammaste tekkimist põhjendada.

Siiski jääb küsitavusi, sest teadlastel on võimalik informatsiooni saada ainult hammaste uurimisest.

Wüsteri sõnul oleks oluline ka näiteks Uatchitodoni lõualuude leidmine, mis võimaldaks täpsemaid edasisi uuringuid.