See tähendab, et paremakäelised poliitikud nagu Andrus Ansip viipavad positiivseid uudiseid edastades parema käega, samas kui vasakukäelised nagu Ain Seppik žestikuleerivad vasemaga, vahendab The Daily Mail.

Hollandi uurijate sõnul ei aita nende avastus mitte ainult valijail aru saada, kas nende poliitikud üritavad oma sõnade tähendust peita — erinevus selle vahel, kuidas erikäelised juhid viiplevad, võib selgitada ka vasakukäeliste ebatõenäoliselt suurt osakaalu nomenklatuuri hulgas.

Näiteks on viis viimatisest kuuest Ameerika presidendist olnud vasakukäelised: suurusjärk, mis ei mahu kuidagi statistilise vea piiresse, osutasid teadlased.

“Alates televisiooniajastu algusest on presidendiametisse sattunud väga palju rohkem vasakukäelisi inimesi kui neid elanikkonna hulgas protsentuaalselt leidub. On märkimisväärne, et näiteks Ühendkuningriigi vasakukäeline peaminister David Cameron võitis esimesed Briti ajaloos tele-eetris üle kantud debatid,” ütleb Daniel Casasanto Max Plancki psühholingvistika instituudist.

Casasanto analüüsis 2004. aasta USA presidendivalimiste viimaseid debatte, milles osalesid kaks paremakäelist, John Kerry ja George W. Bush, ning 2008. aasta debatte kahe vasakukäelise, Barack Obama ja John McCaini vahel.

Vasakukäelised kandidaadid kasutasid positiivsete väidete saateks vasema käega tehtud žeste ning negatiivsete väidete puhul parema käe viipeid. Paremakäeliste kandidaatide juures ilmnes samasugune tendents, teatab Casasanto ajakirjas PLoS One. Ta usub, et valijad panevad alateadlikult tähele, kumba kätt poliitikud kasutavad.

“Paremakäelised mõtlevad automaatselt, et “head asjad” on paremal, vasakukäelised aga, et “head asjad” on vasakul, ja vastupidi. Kui jälgime kedagi televiisori vahendusel, näeme peegelkujutist. Parema käega žestikuleeriv paremakäeline isik paistab teleriekraani “halvemal” küljel. Kurakäeline subjekt jätab aga 90-le protsendile valijaist, kes on paremakäelised, asjadest palju positiivsema mulje,” ütleb Casasanto.