Kuidas kasvavad hiidkalmaarid niivõrd suureks? Teadlased otsivad vastuseid

 (1)
Kuidas kasvavad hiidkalmaarid niivõrd suureks? Teadlased otsivad vastuseid
HiidkalmaarFoto: Mary Evans / Natural History Museum / Scanpix

Hiidkalmaarid võivad kohati kasvada kuni 18 meetri pikkuseks. Teadlased loodavad, et tänu looma genoomi kaardistamisele on nad varsti võimelised selgitama, kuidas see võimalik on.

Suurimate hiidkalmaaride uurimine on keeruline - neid silmatakse harva ning ajaloos pole teada ühtegi juhtumit, kus nad oleks elusalt kinni püütud ja nende eluviise uuritud. Näiteks on teadlaste jaoks siiani mõistatuseks, kuidas need olendid paljunevad.

Nüüd on aga olendite genoom Kopenhaageni ülikooli teadlaste juhitud rühma poolt kaardistatud. Teadlaste sõnul on kogugenoom väga suur - kokku 2,7 miljardi DNA-baaspaariga, mis on 90% inimese 3 miljardi baaspaariga genoomist.

"Genoom on väga hea variant selliste imelike loomade uurimiseks," ütles teadlasterühma liige Caroline Albertin. Tema sõnul on võimalik genoomi uurides välja selgitada, miks just hiidkalmaaridel on peajalgsete seas suurim aju, samuti täpsemalt mõista loomade käitumismustreid, kasvu ja kujunemist ning maskeerumisvõimet.

Seotud lood:

Samuti on võimalik täpsemalt mõista peajalgsete ja selgroogsete omavahelisi erinevusi. "Peajalgsed väga kõrge arenguastmega ja neil on väga palju omapäraseid omadusi, ometi arvatakse, et nad on selgroogsetest eraldi arenenud. Genoome võrreldes saamegi hinnata, kas peajalgsed ja selgroogsed on sarnased või mitte," selgitas Albertin.

Teadlased on näiteks suutnud juba tuvastada hiidkalmaaride genoomist 100 protokadheriinide perekonda kuuluvat geeni, mida tavapäraselt selgrootute genoomides nähtud ei ole.

"Protokadheriine peetakse oluliseks peenekoelise ajutegevuse tekkel," selgitas Albertin. "Neid peetakse üldiselt selgroogsetele omasteks, seega olime väga üllatunud, kui 2015. aastal neid esmakordselt kaheksajalgade genoomist leidsime. Ja nüüd näeme me, et ka hiidkalmaaridel on sarnased geenid olemas," tõdes ta.

Veel uurib Albertin reflektiinideks kutsutavat geeniperekonda, mis annab kalmaaridele kamuflaaživõime. "Refkletiinid kodeerivad valku, mis tagab kalmaaride kehade välispinnal sillerdava värvuse. Värvus omakorda on suur osa kamuflaažist, seega üritame täpsemalt aru saada, kuidas see geeniperekond toimib ja milline on selle roll," ütles Albertin.

Juba lähitulevikus saame seega teada, mis erinevused täpselt on peajalgsete ja teiste selgrootude ning ka selgrootute ja selgroogsete loomade vahel. Ühtlasi võimaldavad uuringud meil mõista seda, kuidas uued geenid tekivad ja evolutsiooni käigus arenevad.