Kuidas dekoloniseerida mõtlemist?

 (11)
Magma pulbitsemas Aafrika ühe aktiivsema vulkaani Nyiragongo laavajärves. Foto Rebecca Blackwell, AP
Magma pulbitsemas Aafrika ühe aktiivsema vulkaani Nyiragongo laavajärves. Foto Rebecca Blackwell, APScanpix

Aasta 2011 on ÜRO kuulutanud rahvusvaheliseks Aafrika päritolu inimeste aastaks. Ajaloost tulenevalt on paljude aafriklaste saatuseks saanud diasporaas elamine. Ligikaudu 200 miljonit Aafrika päritolu inimest elab praegu Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, neile lisanduvad miljonid maailma teistes piirkondades väljaspool Aafrikat.

Pärast Homo sapiens sapiensi väljarändamist Aafrika kontinendilt oli järgmiseks suureks inimrändeks ligikaudu 12 miljoni aafriklase sunnitud migratsioon transatlantilise orjakaubanduse käigus 16. sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani. Orjakaubandus vajas põhjendust, sest paratamatult kerkis üles küsimus, kuidas sobib orjandus kristliku maailmapildiga. Esialgu kõlbas orjanduse ja orjakaubanduse õigustamiseks ka süütu piiblilugu, kus jagati maailma rahvad Noa poegade järgi kolmeks ja Noa üle naernud Hami tabas needus: tema järeltulijatest pidid saama orjad tema vendade Semi ja Jaaveti järglastele, kirjutab Horisont.

Hiljem püüti sobivaid vastuseid leida ka teaduslikul teel. Teaduslikud katsed kategoriseerida inimgruppe said aluseks rassismi ideoloogia kujunemisele. Sotsiaalpsühholoog Gordon Willard Allport on rassi mõiste kohta tabavalt öelnud, et sellel oli bioloogilise lõplikkuse pitser. Rassi mõiste lihtsus andis mugava tunnusmärgi, mille järgi määratleda mittesallimise ohvreid. Visuaalne erinevus, sh nahavärv ja kolju kuju, said aluseks mustanahaliste sotsiaalsele eraldamisele. Rassiteooria õigustas uskumust, et aafriklased on fundamentaalselt erinevad: nad on alaväärsed ja sobilikud üksnes füüsilise töö tegemiseks. Alles sellised 20. sajandi poliitilised liikumised nagu panafrikanism ja negritüüd aitasid maailmal teadvustada Aafrika päritolu inimeste võrdõiguslikkust teiste rahvastega, Aafrika kultuuri omapära, aafriklaste õigust omariiklusele ja poliitilisele ning majanduslikule sõltumatusele.

Arhetüüpide lõksus

Ometi on mõtlemapanev, et ehkki esimese orjakaubandusevastase seaduse vastuvõtmisest läänemaailmas on möödas üle kahesaja aasta ja kolonialismi kokkuvarisemisest Aafrikas on möödunud üle poole sajandi, pole globaliseerumise tõttu aina väiksemaks muutuv maailm ikka suutnud lahendada rassismi, rassilise diskrimineerimise ja ksenofoobiaga seotud probleeme. Tekib küsimus, kuidas dekoloniseerida mõtlemist?

Kõigepealt, mis on dekoloniseerimine? Tavapärases tähenduses tähistab dekoloniseerimine protsessi, mille kaudu Euroopa kolooniad saavutasid poliitilise iseseisvuse. Ometi on ka sellel terminil, mille lõi 1930. aastatel Saksa õpetlane Moritz Julius Bonn, mitmeid definitsioone. Näiteks ajaloolane Karl Hack on seda kontseptsiooni laiendanud, väites, et imperialism ja globaliseerumine on olemuselt dekoloniseerimise põhitakistused. Ajaloolane John Darwin pakub, et dekoloniseerimine ei peaks olema defineeritud lihtsalt kui võimu üleminek, kui konstitutsiooniline protseduur, vaid kui koloniaalse maailmakorra lagunemine, mida iseloomustavad poliitilised, diplomaatilised, majanduslikud, kultuurilised ja isegi demograafilised karakteristikud. Ikkagi on veel üks esmapilgul vähetähtis, kuid minu meelest mõjuvõimas faktor, mis hoiab meid endiselt koloniaalajastu arhetüüpide lõksus. 1956. aastal kirjutas Jean-Paul Sartre koloniaalsüsteemist mitte kui abstraktsest mehhanismist, vaid kui süsteemist, mis eksisteerib ja funktsioneerib. Tema sõnul haarab reaalsuses olemasolev „kolonialismi põrgulik tsükkel” endasse mitmeid põlvkondi, kes mõtlevad, räägivad ja käituvad koloniaalsüsteemi printsiipide kohaselt. Prantsuse filosoofi väljaöeldud mõttest on möödunud üle viiekümne aasta, kuid „kolonialismi põrgulik tsükkel” elab meie mõttemudelites ühel või teisel kujul edasi. Kas koloniaalaja pärandina põlvest põlve kanduv mõtete või kujundite seostamisviis, mis lähtub ajaloolisest mälust ja millega igapäevaselt opereerime, on tegelikult viimane ja kõige keerulisem etapp dekoloniseerimisprotsessis?

Meedia müüb jätkuvalt „halba” Aafrikat

Tänapäeva meediat jälgides torkab silma, kuidas Aafrika teemat püütakse pahatihti müüa näljahädade, etniliste konfliktide, kodusõdade jms abil. Aafrika lähiajaloo rahututele sündmustele apokalüptilise tähenduse andmine lääne meedias aitab omakorda hoida elus harjumuslikku stereotüüpset ettekujutust Aafrikast, mis ei tule toime ja on olnud „valge mehe koormaks” juba sajandeid. Väga harva räägitakse ajakirjanduses kontinendi positiivsetest saavutustest: näiteks noortest edukatest ja toimivatest demokraatiatest Botswanast ning Malist. Pigem keskendutakse „halb uudis müüb” põhimõttel kas Mali vaesusele või Botswana HI-viiruskandjate problemaatikale. Klassikaliseks näiteks levinud väärarusaamadest on eurotsentristlik stereotüüp, et sõjad puhkevad Aafrikas iidse hõimuvaenu tõttu ja vägivallatsemine tuleneb aafriklaste primitiivsetest instinktidest. Vastuargumendina võiks küsida, kuidas sel juhul seletada 1990. aastate Balkanil puhkenud sõjakonflikti ning sellega kaasnenud genotsiidi endise Jugoslaavia territooriumil – see kõik toimus ju Euroopas. Ja kas Aafrika sõjad saaksid jätkuda, kui relvakaupmehed nii läänest kui idast lõpetaksid relvade tarne?

Müütide ja stereotüüpide püsimine tekitab tunde, et nende kohal lehvib Saksa filosoofi Hegeli vaim, mis kinnitab meile väsimatult, et Aafrika on ajaloota kontinent, kus pole näha muutusi ega arenguid. Taoline, kollektiivses ettekujutuses levinud üldistav seisukoht on tõsiseks väljakutseks ka teadusele. Ehk kui kasutada Roland Barthes’i mõttekäiku, siis „… üks meie suurematest ja tähtsamatest ülesannetest seisneb tunnetuse ja mütoloogia ränkraskes lahutamises. Teadus läheb kiiresti ja otse oma teed, kuid kollektiivsed kujutelmad ei järgne talle, vaid on mitu sajandit maha jäänud; võim, suurilmlik ajakirjandus ja ühiskondliku korra normid hoolitsevad selle eest, et meie kujutelmad püsiksid ikka muutumatult ekslikud”. See tähendab, et müüdi mõõtme võtnud mõttekonstruktide dekonstrueerimiseks on hädavajalikud jätkuvad diskussioonid ja arutelud – seda nii teaduses, kuid eriti meedias, mille mõju massiteadvusele ei saa alahinnata.

Aafrika kui eurooplaste ebamugavustsoon

Tavaliselt seisab nende müütide taga mitte pahatahtlikkus, nagu vandenõuteoreetikud seda meile kinnitavad, vaid lihtsalt ignorantsus – kontinendi ajaloo faktide ja selle tegelike probleemide mittetundmine. Pealegi kuuluvad Aafrika ajalooga seonduvad probleemid, nagu transatlantiline orjakaubandus ja kolonialism, hellade teemade hulka – nii need kui ka holokaust kuuluvad eurooplaste ebamugavustsooni.

On arusaadav, et Euroopa ei taha olla permanentselt süüdi. Samas ei ole ajaloo mahavaikimine lahendus. Siit tuleneb ka igavene dilemma – kuidas teha minevikuga lõpparve, kuid mitte unustada? Ometi ei pea ma õigeks, et analoogsete teemade jaoks luuakse poliitilisele korrektsusele lõivu makstes n-ö päevad või aastad, mil neid teemasid tuleb käsitleda käsukorras. See võib kohati tekitada üksnes vastuseisu. Tegelikult peaksid need tundlikud teemad olema ühe tasakaalustatud ajalookäsitluse loomulikuks osaks, kusjuures Aafrika ajalugu peaks leidma kooliõpikutes kõigi teiste ajalugudega võrdväärse positsiooni.

Eesti kontekstis on Aafrika ajalooga need kurvad lood, et õpikutes on isegi juba üksikud peatükid olemas, aga õpetajad üldjuhul ikkagi ei õpeta. Põhjendusi, sealhulgas täiesti tõsiselt võetavaid, olen kuulnud mitmeid – alates sellest, et kooliprogrammid on ülekoormatud ning võõrastele ja kaugetele teemadele ei jätku selle tõttu aega, kuni selleni, et eksamil üldjuhul Aafrika kohta küsimusi ei esitata. Viimane, suhteliselt üldlevinud lähenemine tõstatab laiema küsimuse – milleks me õpime? Kas selleks, et saada teadmisi ja kasvada selle läbi inimesena või on hoopiski esmatähtsad eksamil saavutatud kõrged tulemused, mis avavad uksed parimatesse koolidesse? See on laiem probleem, mis puudutab ühiskonna väärtushinnanguid ja mida ei saa siinkohal lahendada ainuüksi haridussüsteem – see on väljakutse kogu ühiskonnale.

Mineviku pärandit dekonstrueerida on väga keeruline. Siinkohal võib tuua konkreetse näite Eestist. Eesti ei ole kunagi olnud koloniaalriik, ometi on eesti keel mõjutatud koloniaalsest keelepruugist ja terminoloogiast. Kuid on üllatav, et dekoloniseerimisprotsess terminoloogilises mõttes on olnud Eestis aeglasem kui endistes koloniaalriikides. Näiteks 2001. aastal Suurbritannias välja antud Longmani inglise keele seletavast sõnaraamatust on mõiste darkest Africa puhul rõhutatud, et tegemist on vanamoelise mõistega, mis tähendab Aafrika või mõne muu maailma piirkonna osi, mille kohta me teame väga vähe. 2006. aastal ilmunud ühest Eesti enimkasutatavast, Silveti inglise-eesti sõnaraamatust võime leida sõna dark ühe seletusena (kõrvuti mõistega the Dark Ages!) „the Dark Continent Aafrika”. Seejuures ei ole rõhutatud ei mõiste vanamoelisust ega kahemõttelisust.

Eesti näide kinnitab, et mida vähem on kokkupuuteid kultuuriga, millest kuvand loodud, seda püsivam võib see olla ja seda keerulisem on seda dekonstrueerida. Terminitesse peidetud stereotüübid ja müüdid on aga üllatavalt elujõulised. Seega olgem ettevaatlikud – kolonialismi hegemoonilised ja hierarhilised struktuurid võime oma üllatuseks leida konserveerunud kujul näiteks kas või sõnaraamatust.

KARIN HIIEMAA (1963) on ajaloolane, Tartu Ülikooli õppejõud. Kaitsnud 2006 doktoritöö teemal „Aafrika retseptsioon eestikeelses trükisõnas (kuni 1917)”.

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!