Kuidas arvutatakse sügise alguse täpne kellaaeg
Sügise esimene päev langeb eri aastatel eri kuupäevadele kahel põhjusel. Esiteks ei sisalda meie aasta täpset täisarvu päevi. Teiseks muudavad Maa kergelt loppis orbiit ja teiste planeetide gravitatsiooniline vägikaikavedu pidevalt, aastast aastasse meie planeedi paigutust Päikese suhtes, vahendab LiveScience.
Mis puutub ilmastikku, siis on Maal valitsevad aastaajad viimase umbes 150 aasta vältel nihkunud, sedastab üks tänavu avaldatud teadustöö. Aasta kõige soojemad ja kõige külmemad päevad ilmnevad tänapäeval peaaegu kaks päeva varem kui muiste.
Tänavu algab sügis ööl vastu 23. septembrit sellepärast, et siis (täpsemalt kell 00.18) ilmneb niinimetatud sügisene pööripäev. Pööripäevad, mis märgivad aastaaegade algushetki, on punktid aegruumis, mis tähistavad üleminekuid meie planeedi iga-aastasel retkel ümber Päikese.
Sügisesel ja kevadisel pööripäeval ületab Päike Maa ekvaatori ning öö ja päev muutuvad suuremal osal planeedist ühepikkuseks. Mõlemal pööripäeval asub Päike ekvaatoril täpselt pea kohal.
Kõike öö ja päeva pikkusest aastaaegade vaheldumiseni määravad Maa mitmesugused liikumised nagu pöörlemine ümber oma telje ja tiirlemine ümber Päikese.
Igal hommikul tõuseb Päike sellepärast, et Maa teeb umbes iga 24 tunniga ühe täispöörde ümber oma telje. Aastaajad on tingitud Maa telje 23,5-kraadisest kaldenurgast koos planeedi 365-päevase orbiidiga ümber Päikese.
Põhjapoolusel tõuseb Päike ainult korra aastas — kevade hakul. Iga päev kerkib see taevas aina kõrgemale, nii kuni suvise pööripäevani, misjärel hakkab alapoole laskuma, kuid ei looju enne kui alles septembri lõpupoolel, sügisese pööripäeva ajal.
Kujutlege Maad õunana, mis toetub laual ühele küljele ja mille saba tähistab Põhjapoolust. Kallutage õun 23,5-kraadise nurga alla, nii et õuna saba on suunaga laua keskel põleva küünla (Päikese) poole. Õuna ülemisel poolel valitseb suvi.
Jätke saba suund samaks, kuid viige õun laua teise serva: nüüd on saba suunaga küünlast eemale ning naumi ülemisel poolel valitseb talv. Õuna ülemine tipp, mis tähistab polaarpiirkonda, on sel aastaajal mattunud ööpäevaringsesse pimedusse.
Talvisel pööripäeval rändab Päike põhjapoolkera taevas üsna madalalt kõigi jaoks, kes, nagu meiegi, elavad allpool põhjapöörijoont, ning sel ajal on päevad kõige lühemad. Kevadise pööripäeva ajaks on päevad märgatavalt pikemaks veninud. Suvisel pööripäeval tõuseb Päike meie taevas kõige kõrgemasse võimalikku punkti, mille tulemuseks on põhjapoolkera kõige pikem päev. Veel veerand aastat hiljem ehk sügisesel pööripäeval ei osuta planeedi telg ei Päikese poole ega sellest eemale.
Juba neljandal sajandil eKr said Ameerika mandrite algasukad sellest piisavalt hästi aru, et konstrueerida päiksevalguse tsüklite baasil hiiglaslikke kalendreid. Pööripäevade ning muude viljakülvamise või -lõikuse seisukohalt oluliste tähtpäevade märkimiseks ehitati kivist observatooriumeid. Ka pühakojad ja koguni hauakambrid rajati kooskõlas Päikese liikumisega.
