Kui tõhus on ikkagi taimede ravivõime?

On selge, et valusid, kõrget vererõhku ja allergiat saab ravida taimset päritolu ainetega. Seepärast otsivadki teadlased uusi ravimeid loodusest. Oma agaruses leida toimivaid aineid võivad nad unustada teaduse reegli: ka see, kui selgub, et mõnel taimel ravitoimet pole, on tähtis teaduslik tulemus.

Seeneeosed heljuvad udupilvena üle niidu, kus kasvavad või­kollased naistepunad. Eosed langevad lillede väikestele lehtedele. Need hakkavad kiiresti leherakkude vahel arenema ja kasvama ning naistepuna lehed närbuvad mõne päevaga.

Taimel on seenehakatiste vastu siiski vastumürk: naistepuna näärmetes on peidus omamoodi keemiarelv, hüperitsiiniks nimetatav aine, mis lõhub seene rakuseinad ja teeb kutsumata külalisele otsa peale. Niipea, kui taim avastab seennakkuse, hakkab see ainet rohkem moodustama – ja välu kõrval elaval talunikul on selle üle ainult hea meel.

Nimelt on naistepunal ja selles sisalduval hüperitsiinil inimestele hoopis teistsugune mõju – see on antidepressant. Kuna kõik­võimalikke „õnnepille“ tarvitatakse üha kiirema elutempoga maailmas aina rohkem, läheb aine hästi müügiks.

Naistepuna pole mõistagi ainus. Teadlased on sünteesinud mitusada tuhat keemilist ühendit, mida taimed enesekaitseks või muul moel enda hüvanguks kasutavad. Neist mitmel on inimestele teaduslikult kinnitatud meditsiinilised mõjud, ent on ka selliseid taimi, mille ravitoime põhineb pelgalt suulisel pärimusel ehk rahvajuttudel.

See muudab ravimtaimede maailmas orienteerumise keeruliseks, eriti seetõttu, et ka teadus­uuringud ei anna tegelikult alati paremat aimu, mis on fakt ja mis müüt. Uuringute puhul on probleemiks aga see, et mõnel puhul suhtuvad teadlased katsete tulemustesse, mis ei tõesta droogide kasulikku mõju, kui ebahuvitavatesse ja jätavad need seetõttu omamoodi enesetsensuuri vormi­na sahtlisse. See on ohtlik komistuskivi, mille tõttu võib jääda ekslik mulje, et ravim­taimed mõjuvad paremini kui tegeli­kult.

Loe täpsemalt juulikuu "Imelisest teadusest"!