Kui täpsed on üldse ilmaennustused?
Sünoptika ehk ilmaennustamine on klassikaline mittetäppisteadus, mis sõltub tohutu hulga muutujate keerukatest vastastikustest suhetest kõikjal üle kogu planeedi, mis pöörleb ümber iseenda kallutatud telje ja tiirleb samal ajal ümber soojusallika.
Kui palju lähemale on edusammud keeruka tehnoloogia ja ülemaailmse sidevõrgu arendamisel aga toonud praktiliselt kasulikule prognoositavusele?
Ilmaennustamine püsis kohalikul amatöörtasemel, kuni 19. sajandi keskpaigas võeti laialdaselt kasutusele telegraafiühendus.
Nii said ilmaennustajad mitmel pool maailmas omavahel vaatlusandmeid vahetada ning muutus võimalikuks samaaegsete, ent eri paigus ilmnevate ilmastikunähtuste uurimine.
Tänapäeval varustavad maailma ilmateadlaseid andmetega rohkem kui tuhat mitmesuguste ja mitmefunktsionaalsete anduritega varustatud ilmavaatlus-tehiskaaslast.
Geostatsionaarsed satelliidid tiirlevad ümber Maa läänest itta ekvaatori kohal u 36 000 kilomeetri kõrgusel Maa pöörlemisega samas tempos, püsides tänu sellele alati sama maapinnapunkti kohal.
Need tehiskaaslased annavad väärtuslikku teavet reaalajas ilmatingimuste äkiliste muutumiste kohta äikesetormide, orkaanide ja tsüklonite ajal.
Maa polaarorbiidil tiirlevad satelliidid liiguvad enam-vähem põhja-lõunasuunal 500 kuni 1000 kilomeetri kõrgusel maapinna kohal.
Iga satelliit läbib sama trajektoori kaks korda ööpäevas. Tänu suhteliselt madalale tiirlemiskõrgusele saab nonde tehiskaaslastega teha äärmiselt kõrge eraldusteravusega ülesvõtteid ja koguda andmeid äärmiselt spetsiifiliste atmosfääritingimuste kohta, mis muudab prognoosimismustrid palju täpsemateks.
Radar jõudis meteoroloogide arsenali 1930. aastatel. Kohalikul tasandil tegi see võimalikuks äikesetormide arenemise uurimise, võimaldades "näha" nende sademete struktuuri ja seirata nende kulgemist.
Nüüdisajal jälgitakse praktiliselt kõiki tornaadosid ja tõsisemaid äikesetorme radaritega, mis kaardistavad nende karakteristikuid ja ägedust.
Nüüdisaegsed tipptaseme ennustussüsteemid rakendavad reeglina nn Doppleri radarit, mis kasutab tormide ja muude liikuvate nähtuste seiramiseks Doppleri efekti ning võimaldab nende kasvu ja kulgemist täpselt analüüsida.
1960. aastatest tänaseni on tipptaseme raalsüsteemide kasvav võimsus ja kõikjaldasus teinud uurijate jaoks kiiresti üha lihtsamaks nende tohutute andmekogumite töötlemise.
Arvutuspõhiseks ilmaennustamiseks on tarvis atmosfääri hetkeseisundi andmete põhjal konstrueerida ruumiline atmosfäärikaart ning matemaatilise mudeli toel prognoosida selle olekute muutumist ajas.
Lühiajaliste, ühe kuni kolme päeva prognooside tegemise on sellised meetodid muutnud üsna usaldusväärseteks.
Pikemaajaliste prognooside puhul hakkab keerukas, algtingimuste täpsusest tugevasti sõltuv süsteem kiiresti hajuma. Nädalapikkuse ilmaprognoosi viies-kuues päev on märkimisväärselt vähem usaldusväärsed kui kolmas ja neljas.
Ilma ennustamisel pikema aja peale eelistatakse klimatoloogilist lähenemist, mis keskendub laiemale pildile mingi perioodi jooksul toimuvatest ilmamuutustest, üritamata täpselt prognoosida üksikasju.
Nagu majandus, mis on samamoodi äärmiselt keerukas süsteem, on ilmastik loovutanud osa oma saladustest selle kohta, mis toimub siin ja praegu, kuid trotsib edukalt meie katseid ennustada tulevikku.
Fotol artikli alguses: turistid naudivad 21. mail Hessische Landesbanki torni vaateplatvormil tänavukevadist kuuma Saksamaal.
